"Poistega peab olema oluliselt kiirem ja konkreetsem!" (13)

Heli Kraft: poegi ei ole raskem kasvatada

"Mina sellega ei nõustu, et poegi on raskem kasvatada kui tütreid, sest kõik sõltub laste isiksusest," lükkab teise Eesti Vabariigi esimene Miss Estonia Heli Kraft levinud väite ümber.

"Poeg ja üks tütar on sellised vaiksemad, nad olid hästi sõnakuulelikud ja hoidsid lapsena alati kleidisabast kinni, ei läinud sammugi minust kaugemale. Aga kolmas laps, ka tütar, on hoopis teistmoodi – ta on energiat ja jõudu täis, hästi oma arvamuses kinni ja mõnikord mõtlen, et ta käitub nagu poisike – on selline hulljulge," kirjeldab Heli, kellel on tütred Katharina (15) ja Christina (10) ning poeg Andreas (19).

Poja kasvatamine on läinud suuremate pahategudeta ning ka arsti juurde pole kuigi tihti satutud, rääkimata traumapunktis käimisest, mis Helile üldse ei meenu. "Mul on nii hea poeg. Suur asi on see ka, et kui on abikaasa kõrval, et kui mul saab mõistus otsa, siis tema võtab oma mehenõu ja -jõuga kasvatusest osa."

Siiski ei ütleks Heli, et tema poeg Andreas oleks vaikne noormees. "Vaikne mitte, aga selline rahulikum kui mõni teine rüblik. Iseloomult on ta sõnakuulelik, aga samas jälle selline, et tahab, et kõik oleks joone peal, korras ja toimiks." Nooremana kirjeldas Andreast hästi ka sõna "hajameelne".

"Ta oli alla kümneaastane. Elasime Tartus linna ääres ja oli vaja sõita tennisetrenni. Ja siis me sõitsime trenni kolm korda edasi-tagasi, sest iga kord unustas ta midagi maha," meenutab Heli. "Mina olin nii kannatlik, et jäin kindlaks oma põhimõttele – igaüks hoolitseb oma asjade eest ise. Olen juba väikesest saati lastele õpetanud, et igaüks pakib ise oma asjad ja vastutab selle eest, et kõik kaasas oleks. Mäletan, et siis ta jäigi trenni hiljaks.

Hiljem olen mõelnud, et see pole ehk kõige parem kasvatusviis, aga see toimis, ja kui me praegu kuhugi reisime, siis lapsed pakivad oma asjad ise kokku. "

Samasuguse rangusega rahustab Heli ka üleannetuks läinud lapsi. "Kui olen ikka kaks korda öelnud-keelanud, siis kolmas kord olen juba sakutanud ja teinud väga kurja häält. See mõjub, lapsed teavad, et siis pole enam nalja ja siis muutub ema juba kurjaks," räägib Heli, kes vabakasvatust ei poolda. "Mingisugune rangus, kord ja distsipliin peab olema."

Kirsti Timmer: nüüd lähme politseile külla!

"Vanem poeg Ron-Robert (5) on alalhoidlik – tema pole väga suur turnija, talle meeldivad teaduslikud raamatud, lemmikkanal on Animal Planet ja ta on hästi süvenev. Aga River (3) on täielik vastand – tema ei püsi pudelis ka paigal," räägib raadiohääl Kirsti Timmer, et tema pojad on iseloomult erinevad nagu öö ja päev.

"Kui Robi vaatab ühte filmi, siis ta vaatab seda kindlasti viis või seitse korda järjest – ta tahab kõik detailid meelde jätta, see film on tal peas ja ta teab täpselt, kus kaadrinurgas oli mis asi. Ta on hästi tähelepanelik ja jätab kõik meelde, hästi püsiv laps," iseloomustab Kirsti. "River on täielik vastand – tema ei püsi pudelis ka paigal. Kui nad magavad, siis Robi võib ärgata samas asendis, kus magama jäi, aga River teeb tervele voodile tiiru peale," naerab Kirsti. "Ta on saanud endale maailma kõige õigema nime – ta on nagu jõgi, mis voolab pidevalt ja ei jää seisma. Tema ka ei jää. Ta suudab ühte filmi vaadata 10 minutit ja siis ütleb: "Paneme nüüd teise. Aga ta võib lõputult muusikat kuulata.

River istub klaveri taga, mängib klaverit ja laulab. Ott Lepland on ta suur eeskuju ja ta tahab saada kas Ott Leplandiks või politseinikuks. Robi polnud sõjamängude mängija, aga Riveril peavad püssid ja mõõgad kogu aeg olema kõrval, nüüd on suurem tema järgi hakanud," pajatab Kirsti.

Sellest, et Riveril politseinikuameti vastu huvi on, annab aimu ka see, et poiss teatas ühel päeval emale: "Nüüd läheme politseile külla!" "Siis me läksime politseijaoskonda, aga seal polnud kahjuks ühtegi autot, pidime tänavale minema otsima politseiautot, sest seda oli kindlasti näha vaja," meenutab Kirsti. "Lõpuks leidsime ühe burgeriputka juurest politseiauto. Pidin ütlema: "Vabandust, aga minu poeg tuli politseile külla." Politseinikel oli nägu nalja täis ja siis ta lasti sinna autosse ja ta sai raadiosaatjaga rääkida, talle näidati, kuidas seal kõik töötab, ja pandi vilkurid käima. River küsis politseiniku käest: "Kas teil relv ka on?" ja nad ütlesid: "Muidugi on." – "Noo, näidake siis!" Nad näitasid talle relva. Poiss on veendumusel, et politsei on ainult siis politsei, kui tal on relv," naerab Kirsti ja lisab, et kui River midagi pähe võtab, tuleb see kindlasti ära teha.

Traumapunktis on Kirsti vanema pojaga käinud vaid kahel korral – kord põhjusel, et püüdis poisse õhtul enne magamaminekut maha rahustada. "Ütlesin neile: "Nüüd istute üks ühe ja teine teise diivani peal ja kokku ei puutu, kuni ma supi külmkappi panen." Läks umbes kümme sekundit, kui kostis õudne mats ja Robi tuli hirmsa kisaga, hoidis lõuga kinni ja karjus, et temal on jube valus. Võttis käe eest ära, verd voolas ja tal oli kahesentimeetrine haav lõuas," räägib Kirsti, et poeg ei suutnud paigal püsida ning kukkus lõua vastu parketti katki. "Kutsusime kiirabi, sõitsime traumapunkti, talle tehti neli õmblust, ja see kõik oli ainult sellepärast, et ma ütlesin, et üks istub ühe ja teine teise diivani peal."

Kui poisid üleannetuks kipuvad minema, kasutabki Kirsti nende rahustamiseks eraldamisnippi. "Kui asi läheb väga hulluks, siis ma ütlen, et üks läheb ühte ja teine teise tuppa ja kokku ei saa enne, kui kõik on rahulik. Siis nad tõmbavad kohe tagasi, sest nad ei taha olla eri tubades," räägib Kirsti.

Lea Liitmaa: traumapunktis olime alalised kliendid, ühel päeval lausa kaks korda

"Meie rekord on kaks korda ühe päeva jooksul traumapunktis käia. Kõigepealt hommikul, kui Robi komistas ja peaga vastu kivist majaseina kukkus. Siis laiutas otsaesisel auk, mida tuli siluma minna," räägib lauljatar Lea Liitmaa, et käis oma poja Robiga, kes nüüd juba 17aastane, omal ajal traumapunktis lugematuid kordi.

"Pärast traumapunktist naasmist hakkas Robi koeraga mängima. Meil oli suur ja mõnus rahuliku loomuga vana koer – oli pika elu jooksul rõõmsalt ära kannatanud kõik laste silitused ja sikutused läbisegi. Aga hiljuti oli tal kaela peale suur paise tekkinud, põletik sees. Olime kõik koos toas, mina läksin käsi pesema ja Robi koerale selga ratsutama. Eks lapsele tundus see paise huvitav olevat ja ta torkas sinna oma pisikese sõrme sisse, mispeale koer röögatades püsti kargas ja lapse ehmunult oma seljast maha pühkis," meenutab Lea. "Selle kiljatuse peale hüppasin pesuruumist välja ja nägin pilti, kus mu laps istus köögipõrandal vereloigus." Kogemata koerale haigettegemine lõppes paljude haavadega näos. Koer teda otseselt ei hammustanud aga lükkas teda oma suure peaga nii kõvasti, et kihvad vigastasid nägu.

"Siis mul hakkasid küll käed värisema, ja ruttu jälle tuttavasse traumapunkti! Kui ma muidu suudan oma lapse traumasid nähes rahulikuks jääda, sest pabistamine ega halamine seal ju niikuinii enam aita, siis kaks korda ühe päeva jooksul oli ka mulle liig mis liig. Ise ma enam autorooli ei istunud, istusin tagaistmel, värisev laps käte vahel. Kui sealt uksest jälle sisse jalutasime, oli küll uus vahetus arste tööle tulnud, aga meie kaarti lahti võttes vaadati mind esmalt imestunult: "Kas te olete täna juba siin käinud?" See pilk, mille osaliseks sain, oli hävitav – et mis ema ma olen, et lapsega kaks korda päeva jooksul traumapunkti satun," räägib Lea ja ütleb, et kui esimese trauma järel poega õmblema ei pidanud, siis teisel korral sellest pääsu polnud. "Osa haavu liimiti ja osa õmmeldi."

Kui uurida, mis on poja kasvatamise juures kõige raskem, vastab Lea kõhklemata: "See, et olen pidanud Robit üksi kasvatama. Üks põhjus on see, et olen pidanud oma pojale rääkima neid asju, mida oleks pidanud rääkima talle isa. Aga kuna isa pole poja eksistentsi vastu aastaid mingisugust huvi üles näidanud, siis ei tunneks ta teda praegu isegi enam tänaval ära. Ta suhtles isaga viimati siis, kui oli 11aastane pisike jõmpsikas, praegu on ta aga juba suure mehe mõõtu. Kahe ja poole aastasest peale on kogu tema kasvatamine minu õlul olnud – ma olen püüdnud olla talle nii ema kui ka isa eest, ja see pole teps mitte lihtne.

Mina ju näen meeste maailma oma naise pilguga, ma ei tea, mida mehed tunnevad ja kuidas asju näevad. Kui poisist hakkab mees saama, siis tekivad tal ka igasugused küsimused, mis on seotud vastassugupoolega, ja tema füüsilised iseärasused ja kasvamised, millest mina ei tea mitte midagi," räägib Lea, et kõige raskem ongi olnud olla pojale ka isa eest. "Kui on isadepäev, siis mu laps ütleb mulle alati: "Palju õnne isadepäevaks, kallis emme!"" naerab ta.

Robi pole Lea sõnul olnud just kõige kergem laps kasvatada, temas on väikesest peale olnud peidus väike protestija. "Võib-olla, kui oleks mees majas olnud, oleks teisiti olnud. Öeldakse ju, et isad on ranged ja emad hoolitsevad. Meil see range puudus majas, aga mina ei oska olla kuri türann, kes käsib, keelab ja karistab – ma proovin alati rääkida, ja tean, et see jõuab kõik hiljem kohale ja see nõuab palju kannatust, aga minu jaoks on see ainuõige lähenemine.

Oleme õppimisega korralikult vaeva näinud. Ta on vasakukäeline, mis tähendab, et kirjatehnikaga oli suuri raskusi. Esimesed aastad tegime eesti keeles kirjatehnika ülesandeid nii, et ma pidin iga tähe juures alati meelde tuletama: "Täht peab toetuma joonele ja ei tohi õhus rippuda." Ja seda ma ütlesin täpselt nii mitu korda, kui mitu tähte ülesandes oli. Oleme tundide viisi järjest koos õppinud, vahepeal sada korda koos nutnud ja siis jälle edasi õppinud," naerab Lea.

"Robi kannatlikkusega väga ei hiilga. Eriti, mis puudutab õppimist. Küll aga pole ma mitte kunagi talle öelnud, et palun mine harjuta mingit pilli. Pillimängu on ta endale ise valinud ja on võimeline pilli harjutama järjest tunde ja tunde. Nüüd mängib ta nii trumme, kitarre, basskitarri kui ka klaverit. Lisaks on ta tegelema hakanud omaloominguga. Tütar Jasmiin (Lea kolmeaastane tütar – K. T) tundub olevat küll õpihimulisem kui Robi – loeb ise omal algatusel tihti raamatuid ja paneb kiirelt keerulisi puzzlesid kokku. Robi vaatas väiksena raamatutest kauge kaarega mööda. Samamoodi tundusid talle puzzled väga igavad."

Karmel Eikner: 96 märkust

"Karl Elmar on selgelt see sell, kes on nii energiline, et tahaks kogu aeg suhelda. Ta lõpetas esimese klassi viitega, kuid 96 märkusega teemal: "Karla segab tundi, ei vaata õpetaja poole, segab teisi." Meil oli iga päev 1–2 märkust, ma olin ikka täiesti ahastuses ja peaaegu valmis, et istun tal koolis kõrval, et muud võimalust pole," kirjeldab endine saatejuht Karmel Eikner oma poega Karl Elmarit (11).

"Aga paari aastaga, paari aastaga (Karmel rõhutab – K. T) sai ta sellest enam-vähem aru, nii, et meil ikka hakkasid natuke märkused vähenema," on ema õnnelik, et poeg lõpuks õppust võttis.

Karmeli ja tema elukaaslase Rait Killandi peres kasvab peale Karl Elmari veel kaks last – Raidi ja Karmeli ühine tütar Karoliina Josefiine (8) ja Raidi poeg esimesest abielust Henry (20). Raidi tütar esimesest abielust Helen (16) elab emaga.

Karmel ütleb, et kaks poega, kes nende peres kasvavad, on erinevad nagu öö ja päev. "Karla on väga energiline, jäärapäine, väga kindla oma arvamusega, mis ei pruugi alati õige olla, ja temaga on väga raske läbirääkimisi pidada. Henry on hästi tasakaalukas, rahulik ja pigem järelemõtlik," kirjeldab ta.

Kui tihti poistega traumapunktis on käidud? "Karl Elmariga juhtus õnnetusi vähem, kuna tema on hea koordinatsiooniga. Henry jooksis ükskord niimoodi kellelgi eest ära, et vaatas taha. Ja kui ta pea ette keeras, jooksis vastu seisva auto ust niimoodi, et vereloik oli ikka maas. Kulm oli veidi lõhki ja õmblesime. Aga Karlaga juhtub pigem väikseid äpardusi," meenutab Karmel.

Karmel usub, et poisse on kindlasti pisut raskem kasvatada kui tüdrukuid. "Poistega peab olema oluliselt kiirem ja konkreetsem. Nende tähelepanu hajub kümne sekundiga ja kui sa selle ajaga konkreetseid asju ära ei räägi, siis need võivad jääda kuulmata," lisades, et kindlasti on poiste kasvatamisel oluline, et nood tegeleksid spordiga. "See kanaliseerib nende energia õigesti. Kui nad on saanud oma paar trenni ära teha, siis nad on õhtul rahulikud ja see harjutab neid režiimis elama." Karmeli peres on poistel kindel kohustus trenni teha. "See on olnud raudreegel, et nad peavad valima endale treeningud. Henry on väikesest peale mänginud tennist, mõlemad on käinud Tallinna poistekooris, Karl Elmar tegi džuudot kaheksa aastat ja nüüd mängib teist aastat tennist."

Kas Karmelil on ka mingi nipp, kuidas üleannetut poega korrale kutsuda? "Meil töötab imehästi taskuraha nipp – sõltuvalt eksimuse suurusest lepime kokku, mis on see summa, mis tema taskurahast maha arvestatakse, siit tulevad ka arvutamises head oskused! Mul on suhteliselt must-valged reeglid kodus – üks kord keelatakse ja järgmine kord on läbirääkimised karistuse teemal, sest meil on kahe peale nii palju lapsi, et me ei jõua lõputult korrutada. Ja Karl Elmar sai päris kiiresti aru, et mulle ei meeldi, kui ma olen kodus raadio – räägin ja keegi ei kuula," pole Karmel kunagi pooldanud vabakasvatust. "Lapsed on aru saanud, et meil on kodus selline kord, kus igaühel on omad ülesanded – nad teevad ise oma voodeid, koristavad kord nädalas tube ja peavad koolis väga hästi õppima, mis on nende põhitöö."

Kaire Vilgats: väiksemaid pahandusi tuleb ikka ette

"Pisemaid pahandusi on ikka sagedasti. Alfred oli vist kolmene, sõitis oma väikese mänguautoga ümber auto – vastu uksi ja kapotti ja kriimustas ikka mõnuga," meenutab Kaire Vilgats-Lõhmus üht pahandust, millega tema poeg Alfred-Aleksander (7) on hakkama saanud.

"Aga ega me vist polnud taibanud varem öelda ka, et see pole väga hea mõte," naerab Kaire ja ütleb, et tema pojad on hästi emotsionaalsed ehk palju solvumist ja samas jälle hästi palju rõõmu, sellised laia naeratusega. "Nooremal pojal (Mihkel-Mattias, 5aastane – K. T) on aktiivsustase ikka ülikõrge – tema ronib ja kukub, kogu aeg tal ikka midagi juhtub ja kogu aeg on tal kuskilt katki. Alfred on olnud alati selline ettevaatlikum, ta ei ole nii julge, et pea ees kuhugi hüppab. Tema mõtleb enne, kui midagi teeb, ja lõpuks ei pruugigi midagi teha," iseloomustab Kaire oma poegi.

Traumapunktis ta lastega käima pole pidanud. "Need on olnud sellised kriimustused, sinikad. Küünarnukk oli tal päris uhkelt katki, aga selle puhastan ise ära. Puhastusvahendeid mul on," naerab Kaire. "Luid õnneks läinud pole ja isegi imestan, et asi traumapunktini pole jõudnud. Praegu, kui mu tütar ei ole veel kakski, siis tundub, et poisse on tõesti raskem kasvatada. Tüdruk ikkagi tahab teha neid naisteasju, mis ema teeb – koristab, värvib ja see kõik on kuidagi rahulik ja pole mingit rapsimist. "