VEEL KOOS: Priit ja Tarmo Pihlap aastal 1998. Tarmo lahkumiseni jäi siis veel vaid aasta.
Inimesed
23. juuli 2011, 09:00

Priit Pihlap: "Tarmo lõpp oli ootamatu ja tohutult traagiline."

"Näen Tarmot väga tihti unes, aga minu viimane reaalne pilt vennast on juulist 1999. Nagu hiljem selgus, oli talle siis antud aega veel vaid paar nädalat," ütleb Priit Pihlap, kes koos ansambliga esineb varalahkunud vanema venna Tarmo auks Eestimaa mitmes paigas mälestuskontsertidega. Tuur lõpeb 3. augustil, päeval, mil Tarmo Pihlapi surmast möödub tosin aastat.

"Olime mõlemad "Luunja kantril" esinemas. Tarmo oli suurepärases vormis, heas kaalus, päevitunud, lõhnas hea odekolonni järele, silm säras. Meie Fixiga esinesime enne, Tarmo tuli pärast meid peale. See oligi meie viimane kohtumine. Tarmo seisis platsil, näitas pöidlaga, et väga hea, siis näitas kella peale, ja seejärel, et helistame."

Paraku seda helistamist ei tulnud. Tuli hoopis kõne haiglast.

"3. augusti hommikul pool kaheksa helistati, et vend on väga raskes seisus haiglas tilgutite all. Kuigi ükski elund enam ei tööta. Et olgu ma valmis kõige hullemaks. Esimene mõte oli, et kuidas säästa isa, kellel 3. juulil oli väga raske operatsioon ja kes ei tahtnud pärast oppi kuidagi kosuda. Olime hirmul, kuidas ta elab üle teadmise, et poega enam pole. Muide, isa matsime eelmisel aastal 3. juulil, nii et numeroloogidel on siin küllalt tegemist," muigab Priit mõrult. "Järgmine kõne oligi isalt. Püüdsin ääri-veeri mainida, et Tarmo sattus haiglasse. Mille peale isa täiesti stoilise rahuga vastas: "Tarmo suri 8.25." Nii et isa juba teadis."

Priit ütleb, et kuigi venna lahkumise päev on viimse üksikasjani elu lõpuni mällu söövitatud, ta oma seisundit sel ajal kirjeldada ei oska. "Oleksin nagu iseennast kõrvalt vaadanud. Aga üks oli selge: nüüd tuleb täismehe eest väljas olla ja Tarmo matused ära korraldada. Tohutu suureks abiks olid sõbrad. Siis selgus, kes oli tõeline sõber, kes niisama teretuttav. Aga abi sain ma igalt poolt. Ükskõik kuhu ma ka ei helistanud. Eesti Kontserdist olid suureks toeks Enno Mattisen ja Aivar Mäe, sõpradest ennekõike Ivo Linna, kes kolme aasta eest oli venna matnud."

Kaks venda ja sõnad, mis nende vahele kukkusid

Priit ei salgagi, et venna Tarmo viis enneaegselt siit ilmast alkohol. "Pillimeeste puhul on alkohol selline teema, et visaku see esimesena kivi, kes patuta on," ütleb Priit. "Ei ole minagi alkoholist puhas poiss, kuigi nüüd viimased 10 aastat on minu jaoks kõige kangem jook kohv. Aga jah, Tarmo suhkruhaigus... Aastakene seda aega oligi, kui teada saime, et tal veresuhkur on kõrge ning et napsu võtmine on tegelikult välistatud. Aga kui Tarmo selle ette võttis, siis pikalt ja põhjalikult. Kahjuks see nii oli. Ja kahjuks kaasnesid sellega ka muud probleemid. Ta oli selline mees, et võis pool aastat tööd rabada ja mõndagi saavutada, kuid siis mängis ühe nädalaga maha kõik, mis ta teinud oli, ning pärast seda august uuesti välja tulla oli ikka väga raske," kirjeldab Priit venna elu käänulist teed.

Ta lisab, et rääkis vennaga nendel teemadel, kuid sinnasamma nende vahele need sõnad kukkusid. Liiatigi, tunnistab Priit, polnud tal ka moraalset õigust Tarmo poole näppu viibutada, sest ise lõikas ta soojad suhted alkoholiga läbi alles aasta pärast venna surma.

"Ka napsuvõtu stiil oli meil erinev. Mullegi meeldis pikalt mürgeldada, aga ma tegin seda seltskonnas. Kuid Tarmo istus oma elu lõpus üksinda kodus, mis oli kõige hullem variant. Pealegi – mul, kes ma olin temast 10 sentimeetrit pikem ja suurem, ei kadunud kunagi söögiisu, aga kui Tarmo napsu võttis, ei söönud ta midagi.

Tarmo Pihlapit pole keegi suutnud asendada

Periooditi käis tal ka suitsutegemine. Ta võis pool aastat olla ainsagi mahvita. Kui aga siis tuli aeg minna stuudiosse, tundis ta, et hääl ei kuula sõna, et ta peab uuesti suitsetama hakkama. Mis oli ka tõsi. Ütles, et hääl trillerdab nagu tallesaba. Et põhi uuesti alla saada, panigi suitsu ette. Aga jah, see lõpp oli ootamatu ja tohutult traagiline," ohkab Priit ning läidab uue sigareti.

"Ta tundis ennast tihti liialdades üksikuna ja mahajäetuna ning nii ta siis üksikuna askeldas. Eks tal olid ka suured kompleksid ning oma suure laia naeratuse taha varjas ta tegelikult oma sisemist ebakindlust. Ta oli täpselt ise oma elu sellisesse punkti elanud, nagu see sellel hetkel oli."

Priit tunnistab, et leiab end valusalt tihti mõttelt, et juba nii kaua aega pole ta kõrval venda. "Neetult vähe oli talle antud aastaid. Vaid 47. Tarmol jäi isegi millennium, aasta 2000 nägemata," ohkab ta. "Mina olin siis 41 ning nüüdseks olen ma Tarmost juba kuus aastat kauem elanud...

Kui öeldakse, et pole asendamatuid inimesi ja et aeg kõik haavad parandab, siis Tarmot, Nuude Matit ja Gunnar Grapsi pole nii väikeses riigis nagu Eesti veel keegi suutnud asendada," tõdeb Priit. "Nad kõik olid sedavõrd tegijad ja heas vormis, et oleksid võinud veel vähemalt kümme aastat tiksuda. Mina küll ei näe, et neid praegu keegi asendaks. No kes asendab Mati Nuudet, Gunnar Grapsi ja samamoodi Tarmot!?" lausa hüüatab Priit. "Ta tegi oma asja ja tegi seda vaieldamatult väga kõrgel professionaalsel tasemel. Kõik ülejäänu on maitse küsimus. Kellele ta ei meeldinud, sellele ei meeldinud. Kes teda austasid, austavad teda siiamaani. Mida näitab ka meie kontsertide publik – nad on täiesti olemas, ainult, et koos meiega on nad vanemaks jäänud," räägib Priit.

Kui lähedased vennad olid? "Veri on ikka paksem kui vesi. Toon näite. 80ndate keskel gastrollisin ma juba mööda suurt Venemaad, küll Apelsiniga, küll Anne Veskiga. Ühelt järjekordselt tuurilt Tallinna tagasi saabudes olime parajad mitmenda päeva poisid. Lennuki trepist alla veeredes lohises spordikott ees, ma ise takka järele. Kuid ega siis saanud koju minna. Kindlasti oli veel vaja sõita läbi Tallinna parimad lõbustusasutused. Tarmo aga oli vanema vennana tõeliselt hoolitsev. Istus kuskil omaette baarileti teises otsas ja jälgis, mis toimub. Et kui pidu viimaks otsa saab, ei jääks noorem vend ripakile. Nii ta mu viimaks autosse tõstis ja koju viis."

Samas ütleb Priit, et Tarmo vanema vennana oli talle ikka tohutuks eeskujuks. "Tänu vennale tekkis mul biitlitevaimustus. Jälgisin õhinal ja vaimustusega tema ühte esimest bänditegemist 1966. või 1967. aastal. See oli ansambel Shadows Tartus, kuhu kuulusid uhked mehed. Professor Talis Bachmann mängis kitarri, teine professor Enn Sepet mängis bassi, Tarmo mängis rütmikitarri ning trummide taga istus Urmas Lõoke, kellest ma hiljem pole midagi kuulnud. Nii et Tarmot vaatasin ma ikka kui oma suurt iidolit," tunnistab Priit.

"Samas võlus mind tohutult trummimäng. Esimese trummipulga treiski mulle Tarmo tööõpetustunnis. Aga teist polnud. Selle sain ma väga lihtsalt. Emal oli naisvõimlemisrühma lint puust varre otsas. Lindi rebisin loomulikult ära ning nii oli ka teine pulk olemas. Hakkasin mööda tumbasid ja diivaniotsi uhmerdama. Kadunud isa veel ütles, et ärgu ma arvaku, et trummimäng kerge on, et trumm on ansamblis kõige tähtsam instrument, et trumm on mootor. Igatahes Tarmo juhendamisel sain ma trummimängu ABC selgeks," on Priit vennale elu lõpuni tänu võlgu.

Esimese trummipulga treis Priidule Tarmo

Ehkki varsti hakkas ka noorem veli vanema kõrval muusikuna tegutsema, vaatas ta Tarmole ikka alt üles: "Tema lavakogemused ja professionaalsus olid need, mida ma aukartusega jälgisin."

Veel 90ndate lõpul olid vennad koos laval. "Ja meil oli seal väga hea koos olla, sest hääled meil sobisid. Kuigi ma pidin alati Tarmo sõna kuulama," muigab Priit. "Sest oli kaks arvamust. Oli vale arvamus ja Tarmo arvamus. Aga ma ei püüdnudki temaga vaielda. Kui ta ütles, et mängi n i i kitarri, siis ma ka pidin n i i mängima. Kuigi tundsin, et ma ise oleks teisiti mänginud."

Priit meenutab ka ühte oma ekstreemsemat lavakogemust, mille sai ka nimelt koos vennaga. "Pidime tantsuks mängima. Teadsime, et kohapeal on helivõimendus ning et kontsert algab kell üheksa. Tegelikkus oli see, et rahvas oli juba kell kaheksa kohal ja võimendusest ei halli haisugi. Võib siis arvata, milline oli rahva meeleolu, kui nad olid juba tund aega istunud. Kuni viimaks saabus kaks meest, kuid ilma võimenduseta. Aga see pidi ju olema tantsuõhtu! Tarmo ütles, et nüüd pole muud, kui pillid selga ja lähme. Vaatasin, ta oli väga keskendunud, kulm oli kortsus. Kui ma liiga kõvasti laulma hakkasin, pobises Tarmo suunurgast, et ära möirga, laula normaalse häälega. Nad jäävad meid kuulama, kui nad tahavad meid kuulata. Ja lõppeski kõik hästi, rahvas lõi tantsu. See oli jälle selline kogemus, mis kogu eluks meelde jääb ja mis mulle alati venda meelde tuletab," tõdeb Priit Pihlap, silmis nukker pilk.

Lahutamatud Tarmo Pihlap ja "Valged roosid"

"Arvatavasti Tarmole oli "Valged roosid" sama nagu Ivo Linnale "Kikilips" või Anne Veskile "Roosiaia kuninganna" - tema visiitkaart, mida rahvas nõudis ja millest mina väga lugu ei osanud pidada," tunnistab Priit, et tema ja venna muusikalised maitsed erinesid ikka üksjagu. "Aga oli ka lugusid, mis mulle väga meeldisid, nagu näiteks Nashville algupärand "Tuul" millele Tarmo oli teinud imepärase seade."

Priit Pihlapi sõnul ei tasu venna 12. surma-aastapäeva tagant tähendust otsida. "Pigem oleks see kontsert ettevaatava sõnumiga, sest järgmisel aastal 26. aprillil saanuks Tarmo 60aastaseks.

Turnee "Valgeid roose – Tarmo Pihlapi laulude kontsert" idee ristisa on tegelikult Jassi Zahharov, kes koos Priidu, Margus Kappeli ja Meelis Punderiga ka ise laval üles astub.