Miks on eestlased nii kurjad, kadedad ja õelad? (1)

"Teisele inimesele halvasti ütlemine on Eestis üks meelelahutuse vorme," arvab Tartu Ülikooli sotsioloog Avo Trumm.

"Üksikema pisipojaga palub südamest abi. Kas on kellelgi jäänud üle 7 kg mähkmeid, imiku piimasegu, mähkmekreeme, gaasirohtu ja riideid pojale," püstitas noor ema naistefoorumites abipalve.

"Huvi pärast küsin: said vist palju abi? Kõikides foorumites, kus annab olla, on see kuulutus," reageerib abipalvele üks netikommentaator.

"Me jäime beebiga kahekesi." Huvitav, kuidas see "jäämine" käib? Kui jäid leseks, maksab riik toitjakaotuspensioni. Kui "jäid" vallasemaks, maksab riik toetust. Kui "jäid" üksikemaks, maksab lapse isa alimente," iroonitseb teine.

"Peaasi, et ise ei peaks lillegi liigutama. Niigi läks hästi, et vaene laps siia maailma sai. Nüüd on teiste kord aidata. Jobu, noh," on kolmandal kõik selge.

"No te olete ikka õelad. Ja mis siis, kui palub abi. Ta ei küsinud ju, et kandke raha kontoarvele. Kui ei taha aidata, ära aita, aga ei pea kommenteerima. Pole ime, kui ta ei tahtnud peale selliseid kommentaare oma aadressi anda," arutleb neljas.

Tõlgin Karoliina abipalve sõna-sõnalt soome ja rootsi keelde ning püstitan sealsetes populaarsetes netikeskkondades ysv-foorumi.com ja Familjeliv.se.

Soomlannadelt saan asjalikke soovitusi. Antakse nõu pöörduda sotsiaalhoolekandesse ja diakooniakeskusesse ning mulle tuletatakse meelde, et soomlaste nn Toidupangast, on võimalik küsida toidupakke ja annetatud lasteriideid ilma igasuguseid pabereid ette näitamata.

Miks eestlane väikesi heategusid teha ei taha?

Rootsi perefoorumites on abipalumine keelatud ning mu postitus kustutatakse mõne tunniga. Sellest hoolimata jõuab üks külastaja avaldada kahjutunnet, et ta mind aidata ei saa, ning minu postkasti laekub kaks kirja annetajatelt. Üks pakub poisteriideid, teine rinnapiimaasendajat ning muud oma lapsest üle jäänud kraami.

"Eesti ühiskond on orienteerunud konkurentsile, edule ja üksteisele ärapanemisele. Loogiline, et meil abipalvele parastamise ja tänitamisega reageeritakse. Rootsis seevastu on hinnatud nn pehmed väärtused, muu hulgas kaasinimese murede märkamine, empaatia ja abivalmidus," nendib Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi naisuuringute osakonna juhataja Helve Kase.

OECD uuringust "Society at Glance" selgub, et vaid 22% eestlastest on viimase kuu aja jooksul osalenud vabatahtlikus töös, annetanud raha või aidanud võõrast inimest. Viimase hulka kuuluvad näiteks vanema inimese abistamine ühissõidukis või võõrale turistile tee juhatamine ning paljud muud sarnased pisiheateod.

"Eks Soome- ja Rootsi-sugustes heaoluriikides on palju pikemad traditsioonid nii vabatahtlikus töös kui ka heategevuses," nendib Tartu Ülikooli sotsioloog Avo Trumm. Ning ehkki ka eestlased osalevad meelsasti näiteks "Jõulutunneli" kampaanias ja toetavad põlenguohvreid, siis nn pisiheategevusest hoidutakse.

"Eestlased on korraga nii sallimatud kui ka õnnetud," nendib Tartu Ülikooli sotsioloog Anu Laas. "Kui vaadata iga kahe aasta tagant läbiviidavaid Euroopa sotsiaaluuringuid, siis eestlased on seal näiteks geide ja lesbide sallimiselt alati kõige lõpus," lisab ta. "Aga vähe sellest, et me ei tolereeri – me pole rahul ka enda ja teiste eluga, nagu näitavad õnneuuringud."

Nimelt selgus mullu ajakirjas Forbes avaldatud maailma riikide õnne-edetabelist, et Eesti on selles alles 90. kohal. Eluga on meil väga rahul vaid 17–18% inimestest, selgub 155 riigis aastatel 2005–2009 korraldatud uuringust.

"Üldiselt on eluga rahul ca 40%, nii et siiski kokku umbes 60% on rahul. Enne masu oli see arv 71%. Eluga rahulolu poolest oleme üsna Euroopa keskmisel tasemel, ehkki Põhjamaadest jääme muidugi maha," nendib Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin.

Kas jõukas inimene on heategudeks altim?

"Muidugi võib öelda, et iga rahvas sisustab (juristide väljend) õnnelikkuse mõiste erinevalt, aga samas on teistest küsimustest selge, et materiaalne heaolu on Eesti inimesele väga tähtis," ütleb Laas.

"Aga eluga rahulolu ei ole seotud inimeste valmisolekuga annetusteks – sageli on lahkemad need, kes ise kitsikust tundnud. Pigem on siin tegu individualistlike väärtuste ja konservatiivsete hoiakute mõjuga, mistõttu üksikemadesse Eestis ei suhtuta sama mõistvalt kui Põhjamaades. On ju meil ka üksikemade toetused märksa tagasihoidlikumad," ütleb Lauristin.

Mis aga puutub netifoorumites nii levinud õelutsemisse, siis tuleks Trummi sõnul esmalt teha uuring, selgitamaks, kes on vihkavate kommentaaride taga – ehk hoopis tegevuseta alaealised. "Mulle tundub küll, et see on mingi meelelahutuse vorm – teisele inimesele internetis anonüümselt halvasti öelda. Ja kuna tegelik kontroll Eestis sellise tegevuse üle puudub, tunnevad õelutsejad end netifoorumites täiesti karistamatutena," ütleb Trumm.