Inimesed

"Kas pime saab valge kepi ka kirstu kaasa?" (4)

Urmas Vahe, 22. juuli 2011 06:58
Giidiks pimedate maailmas on pimedad - nägijaid haaravad käest Helve (vasakul) ja Kai. Esimene pole maailma värve näinud 18 aastat. Teine mitte kunagi. Foto: Tairo Lutter
Mida teab üks tavaline inimene pimedate maailmast? Kuidas saab selles üldse elada? Kas ümbritsevaid esemeid peab alati nägema või saab neid ka kuulata? Kas armastatud inimest peab alati nägema? Või piisab ka armastusest käsikaudu või armsama lõhnast?

Vähemalt sammukese nendele keerulistele küsimustele saab lähemale AHHAA keskuse näitusel "Dialoog pimedusega", kus otse tänavalt lõõskava suvepäikese käest võib sattuda nii pilkasesse pimedusse, et isegi mobiiltelefoni ekraan tundub leeklambina.

Nägijatel tekib pimedate maailmas hoopis plussklemmiga avastusi. Peaaegu igaühele tuleb üllatusena, kui hästi nad tegelikult kuulevad. Või kui loomulikult on võimalik hakkama saada ka ainult kompamisega. Ruumitaju võib tekkida ka ilma nägemiseta.

Ees on üks paks kardin. Siis teinegi. Olemegi uues ning harjumatus maailmas. "Tulge ikka hääle suunas. Julgelt. Tunnetage vasakut kätt."

Kõrva juures kostab metsikut linnulaulu. Teadmatuse ees natukene kõhe küll on. "Tulge ikka lähemale. Ega ma hammusta," antakse julgust juurde. Julgust on hädasti vaja, sest alateadvuses vasardab: ma komistan niikuinii.

Kõik on mänginud pimesikku. Ka pimedad. Ainult nendele ei ole see lustlik mänguminut, vaid lõputu tegelikkus. Peaaegu kõik nägijad on kobanud ka käsikaudu pilkases pimeduses. Kas või ehal käies. Tunne, et lõpmatus pimeduses haarab mittemidaginägemises lõpuks kerge õud, on samuti tuttav.

Näitusel kestab käsikaudu elu umbes tunni. Selle aja jooksul hirmu ei jõua veel tekkida. Kõige rohkem üürike ebamugavus. Pigem on see ootus, et ükskord saab kõik otsa. Aga vähemalt ühel protsendil Eesti inimestest ei saa ootus kunagi otsa.

Ei Helve ega Kai ole kunagi näinud, kuidas näevad välja näiteks Toomas Hendrik Ilves või Andrus Ansip – meie elu suurim reaalsus. Helve ei tea, mis on saanud oma kodulinnast Tallinnast, mida ta vanasti tundis viimase nurgani. Tallinna loomaaeda mäletab Helve sealt, kui see oli alles Kadrioru külje all.

Käed saavad teise hingamise

Pimedate maailma külalised saavad valge kepi kätte – see on hirmutavas maailmas kõige tähtsam abivahend. Ainult selle abil saabki linnas ja kodus orienteeruda. Pimedat aitab kepp ainult juhul, kui seda hoida kontaktis maaga. Piisab selle tõstmisest vaid sentimeetri võrra, kui reaalsus kaob. Pime inimene peab igal hetkel arvestama võimalusega, et tänavas on auk. Või ees haigutavad trepiastmed allapoole.

Kepp hakkab jalge ees vehkima ja giidi kutsuv hääl plingib küll ühelt ja teiselt poolt. "Ärge te keppi kaotage. Siis on tunne nagu riputaksid oma silmad kusagile varna," hoiatab Helve.

Käed on tõesti kui teise hingamise saanud. Üsna vaevata saab leitud seinal rippuv postkast, ukselink ja kellanupp, tuvastatud kõrval oleva akna ruutude arv, ära tuntud nii kase- kui ka kuusekoor. Nägemine oleks nagu näpuotstesse liikunud. Kadrioru pärispargis on nii päikesekell kui ka gloobus. Need on siingi olemas. Gloobuse kaalu ei suuda küll kätega määrata. Pildimees arvab, et 15 kilo võiks ta julgesti olla. Tegelikult kaalub kobakas 45 kilo.

Siis tuleb päästev sein, mis ruumi taas paika paneb. Veel paar sammu, veel üks kardin. Taas uus maailm. See, kas jala all on muru või killustik, pole just hiina mõistatus. Keerulisemaks läheb siis, kui algavad pöörded. Täisnurgas, mõni lausa tuldud teed tagasi. Nii et oriendiks olnud sein kaob. Ka purdekesed, sillakesed, kitsukesed rajakesed seda kindlustunnet just eriti ei suurenda. Alles siis, kui kusagilt hakkab puhuma tuuleke ja giidi hääl kui naisgondoljeer sind paati kutsub ning istuma paneb, on tagumiku all tugevam tunne. Mootor tõmbab peale vingemaid tuure, loksumine hakkab võtma aina tuntavamat amplituudi ja meretuul üha valjemalt näkku puhuma. Ja ehkki sisetunne ütleb, et me tegelikult sentimeetritki ei liigu, on see kõige tõetruum elamus.

Dialoog teetassi ja kommipaberiga

Veel üks eesriie. Ninna lööb kohvi ja maguskraami lõhn. Kohvitoas on Kai perenaine.

Baarileti ülesleidmine on lihtsamast lihtsam. Sellele tuleb vaid otsa komistada. Pimedate maailma kohvikus maksab iga asi üks euro. Kai sädistab, et arvatavasti ongi euro mõeldud ka pimedatele. Iga mündi servas on teatud vahemaa tagant vermitud pragu ja selle õpib kergesti näppude vahel ära tundma pimegi.

Aga pimeduses on asju, mida nägijagi nii kergesti ei õpi. Kai soovitab teed. Aga kas jõuab nägija pilkases pimeduses, kuum teetass käes, õigele kohale, siis teekoti lahti mudida, selle kuuma vette surada ja parajad suhkrutükid teele kaela lajatada. Kindla peale saab ka laua peale midagi.

Kai – kuidas sa aru saad, kui palju vett tuleb tassi panna? Kas näpu või varba järgi? Kai naerab jälle oma meeldivat naeru. "Kaalu järgi. Nii targaks on sõrmed küll saanud. Need on kerged tassid. Kodus, raskemate jaoks on välja mõeldud abivahend, mis vee tassi ääreni jõudes hakkab piiksuma.

Võtke, võtke kaks suhkrutükki paberist. Hästi. Nüüd hõõruge neid omavahel. Mis te näete?"

Oh imet! Suhkur on hakanud helenduma. Pupillid on muutunud ilmselt suuremaks kui silmad ise ja näevad isegi peaaegu olematut luminesentsvalgust.

Kohvikul on kaks otstarvet. Suukõrvasest ehk veelgi tähtsam on see, mida kannatab kõrva taha panna. Helve ja Kai on lahkesti nõus juttu veeretama igal teemal. Vägagi tänuväärne, sest päriselus ei tule pimedad inimesed jutukaaslasteks just eriti tihti. Ja pime inimene on väga rõõmsasti nõus oma elust rääkima. "Kõige toredamaid küsimusi esitavad noored ja väga noored. Keegi noorpaar mäletab ekskursiooni pimedate maailma kui väga meeldejäävat, sest siin olla väga tore ja erutav suudelda. Samad noored armastajad on pärinud sedagi, kuidas pimedad seksivad, kui nad mitte midagi ei näe. Natuke nooremad on küsinud, et kui valge kepp pimedale nii tähtis riistapuu on, kas pannakse see surres ka inimesele kirstu kaasa? Kuidas ta muidu ka teises maailmas liikuda saab," naerab Kai.

Teetassist enam lahti lasta ei julgegi. Muidu on ta ilmselt lõplikult pimedusse kadunud. Või vähemalt laual kummuli.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee