Inimesed

18 aastat tagasi nägemise kaotanud Helvele jäid poja pulmad viimseks mälestuspildiks  (1)

Urmas Vahe , 22. juuli 2011 06:58
«Kangesti ilus pidu oli. Mäletan hele-helesinist maikuu taevast. Merd, mis pulmaõhtulgi oli hele ja tume-tumesinine ühtaegu. Just tärkavat rohtu. Killustikku. Rahulolu oli südames, et poeg on oma teele aidatud.»

Ärgates oli Helve silmist kadunud viimne valgus. Poja pulmapäev Suurupis jäi tema viimseks pildiks, rohkem ei mäleta ta värve täis maailmast enam midagi.

«See kõik algas paarkümmend aastat tagasi,» meenutab 56aastane Helve. «Olin 31aastane, parimas elu- ja armastuse eas, kui mul avastati suhkruhaigus. See oli uudis, mis pani jahmuma.

Suhkruhaigusega elavad miljonid inimesed aastakümneid. Haigus ei ole tapja, pigem piinaja. Aga võib ka pimedaks teha.

Tollal loeti kõige efektiivsemaks ravimeetodiks süste vasakusse silma. Just pärast seda, kui vasaku silma ette oli tekkinud nagu traatvõrk. Kui tehtud oli juba kümnes süst, algasid mingid imelikud värinad, millele ei osanud keegi seletust anda. Ent ometi leiti ka vappevärinatele põhjus ja selleks oli veremürgitus.»

Olukord läks nii tõsiseks, et isegi keegi arstidest ei uskunud, et Helve enam omal jalal haiglast lahkub. «Ent ellu jäin. Näete, et isegi kõnnin ja räägin.»

Ikkagi oli Helve vasak silm saanud sellise vapustuse, et nägema hakkas ta nagu naisterahva tuju – kord nägi, järgmisel hetkel enam mitte. Ent halvemaks läks hoopis paremas silmas. Seegi hakkas vaikselt ilmutama väsimuse märke. Helve mäletab ülihästi toda õhtut, kui ta magama läks. Hommikul ärgates oli aga silma ees nagu keefirist kile. Oligi kõik. Enam see valgust läbi ei lasknud.

Ent vigane vasak võitles ikkagi oma võitlemisi. «Linnas kõndisin küll omapäi ringi. Aga need olid vaevalised rännakud. Päris häbi oli, kui keegi tuttav vastu tuli ja mina teda ära ei tundnud. Kiputi suisa uhkeks pidama. Aga nii palju mul uhkust ka polnud, et igaühele seletama kipuks, et ma lihtsalt ei näe.»

Nii palju silm teed siiski näitas, et Helvet lausa posti otsa või auto alla ei juhatanud. Ja mõni päev oli suisa hele valgus majas. See andis lootust.

See aga kustus poja pulmapäeva järgsel hommikul, kui silm ei seletanud enam mingit valgust. Arstid määrasidki Helve pimedusse.

«Esimene mõte pimeduses oli mõistagi see, et nüüd on elu läbi. See oli šokk. Isegi rohkem veel. Keegi mind enam ei vaja. Nüüd näidatakse minu peale tänaval näpuga. Enam ma omal käel eluga toime ei tule. Mind ei ole enam kellelegi tarvis. Pähe kippusid kõige hullemad mõtted.

Padjavirna, mille märjaks nutsin, ei ole võimalik üle mõõta. Vaata, kui rumal inimene võib olla,» märgib Helve 18 aastat hiljem elutargalt.

Paraku tuli küüditatute lapsel, Siberis sündinud Helvel, omaks võtta seegi teadmine, et nägemise taastamiseks ei ole enam mingit lootust. Veresooned olid jäänud sedavõrd hapraks, et võisid puruneda hoopis. «Nüüd saan silma selliseid süste, mis aitavad silmi üldse peas hoida.»

Elu hakkas kohe näitama ka oma karust poolt. «Lühikeste juppide tagant jõudsin käia kaks korda oma kodukeldris. Esimene kord õnnelikult, jäin omile jalule. Teine kord juba õnnetumalt. Mees tuli just keldritrepist üles. Mina – sumaki! – näoga tema seljale. Vasak jalg sai masendavalt kõvasti viga.

Just selle viimase paugu järel saabuski murdepunkt. Oli kaks valikut. Kas jäädagi koju lõpmatuseni töinama ja ennast haletsema. Või võtta appi midagi, mis elule siiski mõtte ja sisu annaks. Eneseõpetuse, täienduse.»

Kõik loksus tasakesi paika

Algus ei läinud lobedalt ühti. Helve võttis appi käed. Siis õppis kuulama. Kompima. Nuusutama. Elu hakkas tasapisi veerema rööbastele. Täna enam peaaegu polegi tööd, millega Helve hakkama ei saaks. Nüüd kütab, keedab, küpsetab ja praeb proua nagu vanasti. Saab isegi süldiga hakkama. Suppidest ja praadidest rääkimata. «Isegi kaltsuvaibaga sain hakkama. Köögis aitavad muidugi tütar ja 8aastane tütrepoeg kuis jaksavad. Meestetööd on siiski mehe kanda.

Poes käib Helve lastega koos. «Mis teha – nemad on harjunud, et ema peab ikka ütlema, mida tuleb osta. Aga miks ka mitte?»

Helve võimas pööre toimus Pimedate Ühingus. Seal tegi Helve esmatutvust arvutiga, riistaga, mis seni oli olnud tema jaoks täiesti puutumata. «Aga mulle – ehkki küll pimedate versioon – ta tervise pärast eriti hästi ei istu. Pea läheb miskipärast uimaseks ja ka südamel pole kõige kergem.»

Tuli ka täiesti uus amet. Mingil hetkel läks Helve kooli ja lõpetas selle poolteist aastat tagasi Jaak Grossi juures massöörina. «Seda ametit õppides on olnud ka ainus kord, kus ma väga-väga unistasin oma silmanägemist tagasi. Kogu anatoomiat, mida tuleb näha nüüd ainult oma sõrmedega.»

Helve on õppinud elama teadmisega, et ta pole mitte ära lükatud. Vaid oodatult vajalik.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee