Abikaasa kaotanud Teet Kallas: "Oleks naljakas öelda, et elu läheb edasi." (54)

Kallas istub oma Laulasmaa suvila terrassil ja tõmbab suitsu. Peas on tal sigaretifirma Barclay nokamüts. Aga viina pole ta joonud juba kolmkümmend aastat, ei hakanud jooma ka pärast abikaasa surma. "Eks igaühel ole lähedase kaotusega oma kogemus, aga meil oli ikkagi 35 aastat kestnud (arvatavasti väga hea) abielu ning nüüd on pooliku inimese tunne hinges," tõdeb Kallas. "Leskmehed on ju palju viletsamad kui lesknaised. Aga eks ma olen kõva kondiga," muigab Kallas natuke mõrult.

Valmis taas inimestega suhtlema

"Samas minu eas oleks naljakas öelda, et elu läheb edasi," lisab 68aastane kirjanik. "Selles osas ei lähe ta enam kuskile edasi. Ent mis sa teed – eks me kõik lähe kunagi teise ilma, kuigi see minek oli ennatlik," ei suuda Kallas ebaõiglusega leppida. "Sest diagnoos oli ikkagi ootamatu. Ma teadsin isegi rohkem kui ta ise, kui karm see diagnoos tegelikult oli," ütleb Kallas. Lisades, et kaks ja pool kuud pärast abikaasa äraminekut valitseb hinges jätkuvalt suur tühjus.

"Aga ma saan hakkama, nälga ei sure. Kuigi kõik maine on tühi-tähi. Hullem on see, et kogu see ümbrus on ju jalajälgi täis. Mõnda teed pole ma veel usaldanud ette võtta. Paari mereteed (neid on tegelikult mitmeid) ei taha hästi."

Teed Metsakalmistule ta aga ei pelga. Alla on maetud kirjanike hauaplatsile. Saksamaal Weimaris sündinud Alla tuli Eestisse 1975. aastal. Vähem kui aasta hiljem Alla ja Teet abiellusid. Ligi paarkümmend aastat oli ta ajakirja Raduga toimetaja. "Kõige staažikam peatoimetaja," teab Kallas.

"Nüüd tean ka mina, kuhu ma Metsakalmistul kunagi lähen – koht on eraldatud," viskab Kallas musta huumorit. "Seal on hea seltskond: Andres Vanapa ja Eno Raud, vanad sõbrad kõik koos."

Kallas ütleb, et täna on ta juba valmis inimestega suhtlema, ent üksvahe ei võtnud ta isegi telefoni vastu. Õnneks Laulasmaal suvilas saab nautida vaikust ja rahu. "Veidral kombel tunnen ma ennast kõige paremini just siin suvilas ja linnakodus, kuigi mõnikord hakkavad inimesed pärast lähedase kaotust kodu pelgama. Mina aga panin isegi paar Alla pilti seinale, varem neid siin suvilas polnud." Üks fotodest on tehtud Leningradis, näitlejate majas. Alla ja Teet on fotol veel väga noored, Teedu boheemlaslikud juuksesalgud lehvivad tuules ning nad vaatavad naerdes kuskile kaugusse. Kõik on veel ees...

Kirjutan taas "Õnne 13"

Nüüd on Alla surmast möödas kaks ja pool kuud. "Eks nüüd ole siin kõik uutmoodi, pole enam kedagi kamandamas," muigab Kallas. "Kuigi – tegelikult ei kamandanud ta midagi. Ta ise sehkendas siin aias sedavõrd palju, et mul hakkas südametunnistus piinama, kuigi mehed ei viitsi ju rohida," ütleb Kallas. Ja tõdeb, et selle aasta kevadel seoses abikaasa haigusega ta suvilasse ei jõudnudki. Just siis, kui oli tulpide õitsemise aeg. Tulbid ja kirjanik Kallas on aga lahutamatud. "Paari aasta eest oli mul siin natuke alla seitsmesaja tulbisordi." Nüüd, suve harjal, õitsevad Kallasel aias aga liiliad, mida on samuti lugematul hulgal. "Allale meeldisid samuti tulbid, aga sügisel, kui tal on sünnipäev, kinkisin ma talle ikka krüsanteeme," ütleb Kallas korraga väga mõtlikult.

"Enne jaanipäeva käisid "Õnne 13" inimesed mul siin külas," viib Kallas jutu korraga seriaali teemadele. "Augusti lõpus hakkavad juba võtted ning selleks ajaks pean ma mõne osa valmis saama," ütleb Kallas. Andes ühtlasi mõista, et stsenaristina on ta "Õnne" juures tagasi. Kuigi kevadel, abikaasa sängi servas seistes kahtles Kallas tõsiselt, kas ta üldse jätkab. "Diagnoosist Alla surmani oli kolm kuud. Ta oli kodus, hooldasin teda niipalju kui jaksasin, ning mis tööd sa selle kõrval teed," rehmab ta käega.

"Aga jah, see kirjatöö taastamine... Ma lootsin talvel romaani lõpuni kirjutada – kolm, kõige rohkem neli peatükki on mul puudu. Tean praktiliselt une pealt, mis seal peaks olema, aga ei saa füüsiliselt hakkama. See jutustab 60ndate aastate lõpust –murdeaastatest, kui me saime lahti viimasest roosast udust. Ja kuna mul on ju nii unikaalne elukogemus, ei saa seda vaka all hoida," ütleb Kallas, kes kuuekümnendate lõpus üle aasta poliitilistel põhjustel kinni istus – pool sellest ajast Patareis, pool hullumajas. "Peaarst andis mulle omaette toa, kus ma hakkasin romaani "Heliseb-kõliseb" ümber lööma, mille ma vangla ekspertiisiosakonnas olin valmis kirjutanud."

See tähendas ühtlasi, et Kallas sai esimest korda piiri taha alles 1986. aastal.

Öösiti enam ei kirjuta

"Õnne 13" stsenaariumi kirjutas ta viimati veebruari keskel. "Viimased osad kirjutasin ma täitsa autopiloodi peal, pärast läks juba füüsiliselt raskeks. Au ja kiitus, et nad leidsid Urmas Lennuki – et keegi oli üldse nõus sellele käigult peale hüppama. Aga eks ma proovin. Ma õpin uuesti kirjutama. Kirjutamisprotsess kui selline jäi mulle ju vahepeal täitsa vahele," ütleb Kallas, kellele on eelolev "Õnne" hooaeg stsenaristina juba viieteistkümnes. "Kuskil nädal-teine ma juba vaevlen, kuigi nüüd juba tean, kuidas ta läheb. Kui ma nüüd pole just täielikult kirjutamisoskust minetanud. Aga siis pole midagi teha."

Kui kevadel oli Kallasele rasketel aegadel õhus variant, et tulevikus jätkavad Kallas ja vahepeal stsenaristina kaasatud Urmas Lennuk tandemina, siis nüüd on see kõrvale heidetud. "Ma pole kellegi vastu, aga mind hirmutab see koostöö. Pealegi oleks see igal juhul ajamahukam."

Kallas meenutab, et üksvahe kirjutas ta Õnne tänavat vägagi innukalt. "Aga mida aasta edasi, seda raskemaks läks. Ja seda mitmel põhjusel. Hea dramaturg pole ma kunagi olnud, kuigi filmistsenaariume olen ma ikka teinud. Hakkasin aimama, mis žanr see on, aga ma ei oska seda seletada – kõhutundega hakkasin aimama. Ent paar viimast hooaega olin ma sellest lausa füüsiliselt väga kurnatud. Mõtlesin, et nagu tippspordis, tuleb ka siin osata õigel ajal lahkuda," ütleb Kallas, kes nüüd ometi juba teist nädalat arvuti taga higistab.

Kui vanasti kirjutas Kallas põhiliselt öösiti, siis nüüd on ta sellest kombest loobunud. "Öösel ma enam kirjutada ei taha, ilmselt tuleb see ealistest iseärasustest," muigab ta. "Talvel ja sügisel pikkade pimedate päevadega on lihtsam. Aga kevadel, kui päike välja tuleb, kisub kohe aeda."

Lõpetuseks ütleb Teet Kallas, et annab endale aru, et on juba 68aastane ning väga suuri plaane ta teha ei kavatse. "Aga plaane ikka on. Ja mitte üks, vaid mitu. Paar-kolm romaani tahaks veel kirjutada."