Inimesed

LUULE VIILMA SEITSE SAMMU ÕNNELIKUMA ELUNI: Andesta! Võidelda tuleb hea eest, mitte kurja vastu (1)

Rando Tooming, 22. juuni 2011, 07:02
"Kuus korda olin surnud," nii võttis Luule Viilma 1997. aastal kokku oma tõbedest ja õnnetustest tulvil elu, mis eelnes 1992. aastal toimunud vaimsele ümbersünnile. Uppumine, elektrišokk, ravimite üledoseerimine ja haigused viisid ta kuuel korral sellise seisundini, et hinge asupaik ei olnud enam materiaalses kehas. Seitsmendal korral ravitseja Viilma enam elule tagasi ei tulnud.

Üheksa ja pool aastat tagasi autoõnnetuses hukkunud ravitseja Luule Viilma oli abikaasa Arvo Viilma kinnitusel tõesti kuus korda surma lävelt elule tagasi toodud. "Ikka läbi valu ja vaeva. Ning nii nagu tema raamatud sündisid, oli see tema arenemine ravitsejana ka. Luule teele sattusid kindlal ajaperioodil sarnaste diagnoosidega patsiendid, kelle probleeme lahendades sündis järgmine peatükk raamatusse," kirjeldab Luule Viilma lesk ning vaimse pärandi haldaja Arvo Viilma Eesti ühe tuntuima nüüdisravitseja elukäiku.

Samal teemal

Aeti posijakuulsuse pärast minema

Imekspandav, et nõudlus imeravitseja kirjutatud raamatute järele ei ole ka praegu kahanenud. "Olin pärast avariid arvamusel, et nõudlus väheneb ja see vähenes ka, ent on jäänud piisavalt suureks, et mind sellega tegelemas hoida. Võib-olla mina jäin sellepärast avariis ellu, et raamatute väljaandmisega jätkata. Seda enam, et olin ka tema eluajal see, kes esimesena mustandeid luges ja paar komakohta ära parandas," lausub Arvo.

Peale komakohtade parandamise tuli tekstid jätta nii, nagu need olid. Seda teadsid Luule eluajal nii toimetajad kui ka kujundajad. "Tema sõnakasutus ja hääletoon – see oli ka ravi," ütleb abikaasa. Kaheksandale raamatule on kaasa pandud CD, kus on peal ammu peetud vestlus ühe juhusliku patsiendiga. "Pooled patsiendid kinnitasid, et tema hääl ja esinemismaneer andsid poole ravist."

Luule Viilma raamatuid on tõlgitud umbes kümnesse Euroopa keelde, eluajal käis ravitseja loenguid pidamas Riias, kõikjal Soomes, samuti Moskvas. "Luule ütles, et kõige kergemini võtsidki tema ravi vastu venelased, kõige raskemini Eestist ära läinud eestlased Rootsis, Kanadas ja Ameerikas, soomlased ka võrdlemisi raskelt, kodueestlased asusid sel skaalal kusagil keskel," teatab Arvo.

Kui ühte tüüpi patsientide ravimine piisavalt kaua kestnud oli, hakkas vastuvõtule tulema teist tüüpi hädadega inimesi. Arvo märgib, et nagu igaühel meist on siin elus oma programm täita, oli Luule programmi põhiosaks aidata inimesi neid tabanud hädades ilma valu tegemata. "Sealt see algas. Keskkooli lõpus olid Luule õpetajad kindlad, et ka nende õpilane läheb kõrgkooli õpetajakutset omandama. Kõigest hoolimata läks nii, et ta andis dokumendid meditsiiniteaduskonda." Viimasel kursusel valis Luule Viilma erialaks günekoloogia.

Luule Viilma esimeseks töökohaks pärast ülikooli lõpetamist sai Rapla linnahaigla. Kas tal ilmnesid juba siis erilised võimed? Arvo vajub mõttesse. "Kes seda tagantjärele enam öelda oskab," sõnab ta siis. "Kindel on see, et üleöö pärast uue tohtri ilmumist ei muutunud midagi. Ikka pisitasa. Eks tal kindlasti lisavõimed olid, sest nii mõnegi inimese puhul ta lihtsalt teadis, mis temaga on ja kasutas tema ravimisel ka selliseid ravivõtteid, mida riigimeditsiinis tol ajal kasutada ei olnud lubatud."

Uue arsti ebatavalised ravimeetodid ei meeldinud toonastele haigla ülemustele. Teatud mõttes võib sellest Arvo Viilma sõnul ka aru saada, sest kui mõne raviga oleks eksitud, oleks vastutus läinud peaarstini välja. Kuid juhtus vastupidine. Häid ravitulemusi kuhjus üha rohkem ning Luule Viilma juurde vooris patsiente ka väljastpoolt Raplamaad ning peatselt kogu Eesti NSVst. "See ei meeldinud ülemustele. Ühelt poolt võis haigla selline populaarsus ju peaarsti tähtsust tõsta, teisalt aga kartsid nad vastutust võtta. Eks Luule kaldus ju ikkagi mittetraditsionaalse meditsiini poole ja Eestis polnud sellisest asjast kuuldudki."

Haiglas olla rahvaravitseja kogenud ka kollegiaalset kadedust, ehkki oli ametis ka tööväliste ürituste korraldajana. "Peaarsti 50 aasta juubeli üritus oli täielikult tema läbi viia. Sellest hoolimata tuli meil mõni päev hiljem sellest kandist lahkuda. Õhkkond muutus talumatuks. Andsime lahkumisavaldused ja kolisime Haapsallu."

Mõni kukkus tervet küla süüdistama

Samas ei tähendanud kolimine Arvo sõnul seda, et Luulel uues töökohas asjad teistmoodi oleksid läinud. Loomulikult tõi ebatavaliste ravimeetoditega arst uude kohta kaasa ka oma patsiendid.

Veel siiani pajatatakse, et inimeste voogu Luule Viilma juurde ei vähendanud miski. Ei nõuded, mis ta oma patsientidele seadis ega visiiditasu tõstmine. Arvo rehmab käega. "Tasus polnud küsimus. Meil oli telefon nädalas kaks tundi registreerimiseks avatud. Kogu aeg tuli soovijatele ära öelda."

Teada on juhtum, kus väikeses Kesk-Eesti alevikus kolm naist, keda ühendas kurbloolisus, et neil hoolimata suurest tahtmisest ei õnnestunud rasedaks jääda, Haapsalu kuulsa ravitseja juurde aja kinni panid, autosse istusid ja kohale sõitsid. Suhteliselt lühikese aja jooksul pärast Luule Viilma külastamist sünnitasid kõik kolm terve lapse.

Kas mõne häda ravimine tuli Luulel eriti hästi välja? Arvo Viilma kinnitab, et ehkki ta abikaasa oli günekoloog, käidi tema juures abi otsimas igasuguste hädadega: "Kõige erinevamate haigustega tuldi."

Algselt käinud Luule vastuvõtul – reeglina pooletunnisel, kuid erandjuhul ka tunnisel vestlusel – asjad järgmiselt: ravitseja vestles patsiendiga, assistent kirjutas vestluse üles, et hädaline selle kodus rahulikult üle saaks lugeda. Nii käisid asjad terve aasta. Ühel hetkel avastanud nad aga Arvo sõnul, et mugavam on võtta vestlus audiokassetile. "Nende kassettidega juhtus muidugi ka halenaljakaid lugusid. Mõni patsient läks koju, pani lindistuse magnetofoni, kutsus suguvõsa kokku ja teatas: "Näete, mis tohter mulle ütles. Teie kõik olete süüdi, et mina olen haige!". Esines isegi juhtumeid, kus terve küla kutsuti kokku. Selliseid ekstreemseid tegusid tegid inimesed, kes tahtsid raha eest tervist saada ega suutnud või tahtnud iseendaga tegeleda," kibrutab Arvo kulmu.

Pliiats pisteti unes pihku

Et arusaamatusi vähendada, seadis Luule Viilma sisse korra, et patsient peab lugema tema kirjutatud brošüüri esimesed leheküljed enne visiidile tulekut läbi. "Hiljem ei saanud enne ravile, kui inimene oli läbi lugenud tema esimese raamatu "Ellujäämise õpetus"."

Arvo sõnul on Luule taolistel inimestel alati oma vaimsed juhid. Luulelegi anti pliiats ja paber esialgselt pihku unes. "Eks need vaimsed juhid vahetusid ka tal, vastavalt sellele, kuidas ta ise edasi arenes. Kummaline oli siiski see, et nende kirjutamise ajal sattusid talle jälle tulema ühte tüüpi haigustega patsiendid. Need nagu anti talle ette, et ta saaks ennast kontrollida ja üha sügavamale liikuda. Kui ta selle konkreetse ravi oli selgeks saanud, tuli järgmine etapp ja teist tüüpi hädadega haiged. Raamatud ei ole planeeritud seeriana. Ta ei teadnud ise ka, kas üldse üle ühe raamatu sünnib. Need tulid täitsa nii nagu tulema pidid, eri temaatikaga."

Kas ta vahel oma vaimsetest juhtidest ka lähemalt kõneles? Arvo sõnul mitte eriti. "See oli suhteliselt tema maailm. Esimene oli minu teada üks pime inimene, kes oli talle õpetajaks. Või inimene ei saa päris öelda, pigem vaim. Tema näitas Luulele, kuidas mõni inimene mööda teiste ehitatud treppe kõrgustesse ronib. Teised jälle ronivad oma kitsaid ja keerulisi radu, nende hulka kuulus ka Luule."

Luule eluajal anti välja viis raamatut, kolm viimast olid mustandina arvutisse löödud. Abikaasa sõnul polnudki Luulel muud elu, kui päeval haigete ravimine ja õhtuti kirjutamine.

Luule kirjutanud ka oma sõitudel ning töö juures. Kui mõni üles märkimist vajav mõte tuli, pani kirja ning arendas õhtul pikemaks jutuks. Luule Viilma saatnud patsiente kõhklemata ka teiste tohtrite juurde, kui nägi, et neil tema soovitatud ravisse suuremat usku ei olnud. Kuid veel paar aastat tagasi tulnud kaugelt Venemaa sügavustest postkasti kirju, kus sooviti Luule Viilma patsiendiks registreeruda.

"Luule ütles: igaüks tervendagu end ise"

Arvo Viilma ütleb, et Luule põhimõtted on tema raamatutes üksikasjalikult lahti kirjutatud. "Vastuvõtt oli raamatuis leiduva ülekordamine individuaalses vormis ja mõningate lisadega. Ega ta loenguid kunagi ette ei valmistanud. Kui ta saali ette läks, tunnetas ära, mis tasand saalis on ja sama tegi ta ka patsiendiga. See oli tema fenomen, et ta mitte kunagi loengut ette ei valmistanud, oli seal siis kuulamas sada või viis tuhat inimest."

Luule võimed kasvasid kogu aeg. Kui oma tee algul üritas ta kõigepealt patsiendi energiaväljad paika panna ja teda seda kaudu tunnetada, siis hiljem teadis ta patsienti silmates, mis tal viga on ja mida tegema peab. "Oluline oli, et inimene läheks koju ja jätkaks selle õpetuse taustal iseendaga tegelemist. Aga enesesund on raske. Mõne raskema haiguse ravi ilmselt selle taha jäigi, et inimene ei suutnud oma elamise põhimõtteid vajalikus mahus muuta."

Luule teadmiste baas olnud elu viimases perioodis Arvo kinnitusel sedavõrd võimas, et kui ta oleks selle kõik raamatutesse valada jõudnud, poleks rahvas seda nii või teisiti mõistnud. "Võimalik, et alles aastakümnete järel oleks saadud aru, millest ta räägib."

Oma eelmiste elude temaatikaga polevat Luule Viilma eriti süvenenult tegelenud, ehkki teadis abikaasa sõnul üldjoontes, mis seal olnud oli. Kaljukindlalt olevat ta keeldunud tegelemast varastatud asjade otsmisega. "Rahavargused, autode ärandamised ja muu sellise väljaselgitamine polnud talle määratud. Ta ütles, et näeb neid väga ähmaselt."

Linnar Priimägi: arstikunst on alati olnud maagiline

Tallinna ülikooli reklaami- ning imagoloogiaosakonna dotsendi Linnar Priimäe sõnul olevat Eesti elanikud altid uskuma jõudusid või energiaid, mida õppinud füüsikud ei tunne ega tahagi tunda. "2005. aasta eurobaromeeter saab tulemuseks, et tervelt 54 protsenti Eesti elanikest usub mingisuguse vaimu või elujõu olemasolu. See on Euroopa kõrgeim näitaja – Euroopa keskmine on 27 protsenti."

Imagoloogist õppejõud nendib, et arstikunst on alati olnud maagiline, nagu ka religioon või staarikultus. "Inimene lihtsustab maailma mudeliteks, teised inimesed ta seejuures tüpiseerib. Näiteks Pühak, Arst, Staar, Luuletaja. Need on tüüpilised rollikuvandid. Kas inimene saaks elada ka maailma lihtsustamata? Ei saaks."

Priimägi märgib veel, et mida keerulisemaks muutub tsivilisatsioon, seda maagilisemaks muutub argimõtlemine. Ka semiootik Juri Mihhailovitš Lotman olevat sellele fenomenile tähelepanu juhtinud ning öelnud, et ainult ainelise ja vaimse elukeskkonna ülikiire võõraks muutumisega saab seletada hüsteerilise hirmu fenomeni, mis haaras Lääne-Euroopat XV sajandi lõpust XVII sajandi keskpaigani. Lotman kirjutab: "Kõigepealt tekkis teadusekartus, hirm õpetlase ees: too heiastus hulkade teadvuses kurikavalast nõiast maagina, kelle selja tagant piilub saatan...". Samasugused "saatana sigitised" olid algul ka trükikunst ja pangad – ning on sellisena püsinud tänapäevani!

Ravitsejat ei saa keegi teine jäljendada

Pärast Luule Viilma lahkumist lootsid tema ümber olnud inimesed, et keegi kitsamast ringist tema tegevust jätkab. "See polnud nii lihtne. Õpetaja on ikkagi üks, teised on kõik õpilased. Õpilane võib olla küll viiemees, aga ta on ikkagi õpilane. Nii oli ka Aime Viiraga, kes üritas Luule tööd jätkata, aga see ei õnnestunud," ütleb Arvo Viilma.

Lilleoru kogukonna vaimne juht ja õpetaja Ingvar Villido ei tundnud Luule Viilmad nii hästi, et tema tegevust kommenteerida. Viilma fenomeni tekke kohta on ta nõus arvamust avaldama: "Kui hädalisi on palju ja leidub keegi, kes neid aitab – kujuneb ka fenomen. Minu arust on see pigem vajaduse ja selle lahendamise koosmõju tulemus." Lilleoru õpetaja sõnul on selgeltnägemine fenomen seni, kuni seda võimet endal ei ole.

"Sisuliselt on see võime kõigil inimestel olemas, kuid samas ei ole selle kasutamine ühiskondlikult olnud vajalik. Taolisi võimeid peetakse fenomeniks, ent tegelikult näitavad need teatud prioriteete. Ehk lihtsamalt seletades: see tahk, mida kasutatakse, lihtsalt arenebki kõige enam välja. See ei ole fenomen, vaid pigem valiku tulemus. Tihti tekivad taolised valikud juhusliku leiu tulemusena."

Miks ei suutnud Viilma abiline Aime Viira tema tööd jätkata? "Abiline ei ole Viilma," ütleb Villido, et ravijat ei saa keegi teine jäljendada. "Viilma sai asjale pihta ja teadis, mida kasutada. Abiline aga kuulis asjast ja sai millelegi ka pihta, kuid põhilisele ei saanud. Siit ka ebaõnnestumine. Muidugi oli oma osa siin ka inimeste eelarvamusel."

Luule Viilma tõed esikteosest "Ellujäämise õpetus"

1. "Mõttes andestamine on sama tugeva mõjujõuga kui sõnades häälega andestamine. Mõttes töötamine annab mulle võimaluse andestada kõigile sõltumata ajast ja kaugusest. Eilne päev on andestamiseks sama kaugel, kui lapsepõlv või eelmine elu. Kui ma andestan kogu hingest, siis vabaneb side kohe ja täielikult."

2. "Kõige rohkem armastab inimest tema laps. Ja kõige rohkem haiget teeb lapsele ta ema./ Andke oma emadele ja isadele peensusteni kõik andeks, isegi siis, kui nad on siit ilmast lahkunud. Te olete neid väärt. See on ka Teie karma, mitte üksi nende oma."

3. "Õpetage lapsi ja noori lülisammast sirutama. Sirge seljaga inimene ei vanane nii ruttu. Ärge oodake nii kaua, kuni selja patoloogia on ületanud kriitilise piiri. Alustage kohe!"

4. "Iga inimene sõltumata east peaks tarvitama looduslikku kaltsiumi – munakoori. Eriti kasvavad lapsed, rasedad, need, kellel on olnud luude traumasid ja vanad, kellel on enamikul juba luude hõrenemine."

5. "Arst ei saa tervist anda, keegi teine ei saa seda anda. Teine saab küll lühiajaliselt vaeva kergendada, aga tervis tuleb siis, kui Te olete aru saanud oma haiguse põhjusest. Kõrvaldate haiguse põhjuse, hakkate õigesti elama ja saategi terveks. Ja vigu parandama ei ole keegi hiljaks jäänud."

6. "Võrdsust vaimumaailmas ei ole. See, kes enne tasu ootab, kui midagi selle saavutamiseks teeb, peab pettuma. Vaimu tase on alati vastavuses taseme tõstmiseks tehtud tööga. Selle töö juures ei õnnestu kunagi pettus – enda ees jääb vale alati valeks. Loodusseaduste vastu on mõttetu võidelda."

7. "Kui juba millegi nimel võidelda, siis võidelda tuleb hea eest, mitte halva vastu."

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee