Inimesed

Tiia-Ester Loitme: "Siberis oli tähtsaim, et sa hetkekski valvsust ei kaotaks." (22)

Jaanus Kulli, 14. juuni 2011 07:01
KALLIS MÄLESTUS: Hiljuti jalutas Tiia-Ester paikades, kus kunagi asusid nii nüüdseks Tallinna Uue Maailma linnaosast kadunud Oja tänav kui ka selle tänava maja number 15, kus elas Tiia-Esteri vanaema. «Leidsin vähemalt tuttava õunapuu. Pikalt ei mõelnud, kukkusin nutma,» tunnistab muidu karm koorijuht. Foto: Tairo Lutter
"Vagunite uksed olid lahti, läksime sisse. Vagun haises loomasõnniku ja vasikate järele. Hiljem, juba teel olles, oligi selline tunne, et sa oled justkui üks vasikas teiste seas.

Keegi oli ennast juba ülemisele korrusele istutanud. Mina pugesin ühe alumise korruse nari alla. Olin kui kass keras," meenutab dirigent Tiia-Ester Loitme oma Siberi teekonna algust.

Samal teemal

"Siberisse jõudes oli mul kopsukelmepõletik ja ma köhisin nagu hull. Aga vaevalt paar kuud hiljem olin ma absoluutselt terve," meenutab Loitme küüditamisaastate helgemat poolt. "Hea kliima, päike. Ääretu puhtus. Need, kes mind Siberisse saatsid, jäid paljustki ilma," torkab praegugi endiselt terane ja teravkeelne legendaarne dirigent.

"Mägede külgi katavad liiliad, suve hakul punetavad need muulukatest. Suvel olid jõed täis kalu ning pangega sai jõest ammutada kristallselget vett, mis oli sama puhas kui allikavesi. Samas tänan ma tänagi kohalikke vene inimesi, kelle abiga ma suuresti Siberis hinge jäin. Sest nemad tegid küll kõik, et meid, küüditatuid, aidata," toob Tiia-Ester välja Siberi aastate päikeselisema poole.

Pori päästis elu

Krasnopoljanskis, mis sai 16aastase küüditatud tütarlapse koduks peaaegu seitsmeks aastaks, tõusis suvel temperatuur 35 kraadini. Aga see oli väga lühike aeg. Talvel langes kraadiklaasinäit 40 pügalat allapoole nulli. See tähendas hommikuks põletavalt külma barakki, põhjani külmunud veeämbrit ja kõikehaaravat näljatunnet. Kevadel ja sügisel valitses aga pori. See sai noore tütarlapse elupäästjaks.

"Üks suur veomasin oli porri kinni jäänud. Ma olin just auto taga ja hakkasin seda lükkama, kui korraga auto tagurdas ja ma porri kukkusin," meenutab Tiia-Ester õlgu väristades oma Siberi aastate ühte kõige karmimat hetke, kui surm juba reaalselt silme eest läbi vilksatas. "Kukkusin porri, rahvas hakkas karjuma, sest nad nägid, et ma jäin auto alla. Kuidagi suutsin ennast siiski libedas poris rataste vahelt välja kraavi libistada. See oli küll kohutav hetk! Seal Siberis oligi ennekõike tähtis, et sa hetkekski valvsust ei kaotaks," oli noore tütarlapse nende aastate üks olulisemaid kreedosid. "See aitas sul elus püsida."

Jaamas ootasid loomavagunid

"Olin vanaema juures. Püssimeestel andis mind otsida, enne kui nad kätte said," meenutab Tiia-Ester Siberi saaga päris algust. "Ka ema, kes koos isaga oli Eesti ajal olnud raamatupidaja Rahvapangas, ei ööbinud ettevaatuse mõttes kodus. Aga kui ta hommikul koju Raudtee tänavale jõudis ning nägi, et kogu elamine on segi keeratud, läks ta pangast sõbrannade käest küsima, et kuidas edasi. Niipea, kui ta panga ukselinki puudutas, võeti ta kinni." Nüüd, aastakümneid hiljem, on Tiia-Esteril komme pangahoonest möödudes korraks sama ukselinki puudutada.

Ema keeras rulli ja võttis kaasa ühe Pärsia vaiba, tema kristallvaasi. Tiia-Esteril kõlavad veel praegugi kõrvus püssimeeste pidevad ähvardused, et minekuga on väga kiire.

Kui kauaks tuleb kodu maha jätta, perele kohe loomulikult ei öeldud. Hiljem, Siberis, selgus, et Tiia-Esteri ema sai 25 + 5. Isa arreteeriti juba 1944. aastal. "Ta saadeti karistuslaagrisse, kust tagasi ei tulnud mitte keegi. Ta oli siis 39aastane," ohkab Tiia-Ester.

Ülemiste jaama poole sõideti lahtises veoautos kolme püssimehe saatel. "Olid hästi noored poisid, umbes sama pikad kui püss koos täägiga nende kõrval – sellised viledad kujud," mäletab Tiia-Ester. "Kas nad isegi teadsid, mis parajasti on toimumas?" küsib ta retooriliselt.

Jaamas ootasid juba ees loomavagunid. "Vagunite uksed olid lahti, läksime sisse. Vagun haises loomasõnniku ja vasikate järele. Hiljem, juba teel olles, oligi selline tunne, et sa oled justkui üks vasikas teiste seas. Keegi oli ennast juba ülemisele korrusele istutanud. Mina pugesin ühe alumise korruse nari alla. Olin kui kass keras. Veel mäletan, et üks naine karjus kogu aeg nagu ratta peal. Ta oli toodud ära oma nelja väikese lapse juurest, kusjuures kõige väiksem laps oli alles mõni kuu tagasi sündinud. See naine karjus kõik see kaks nädalat, mis meie teekond kestis," meenutab praegune dirigent noore tütarlapse esimesi mustades toonides emotsionaalseid läbielamisi.

"Minust sai seal vagunis kohe pätt," põrutab ta seejärel. "Kui pärast teekonna algust esimest korda vaguni uks lahti tehti, et mingis jaamas roostes pangega teevett tuua, haarasin justkui unes kaasa veel teisegi pange. Meie vaguni ühes nurgas oli raudahi ning mulle tundus, et me vajame sütt. Kuskil liiprite vahel ladusin ma ämbri sütt täis," mäletab Tiia-Ester tänaseni täpselt oma esimest vargust. "Olin tollal õudselt kõhn ning ma ei ta tänini, mis imega ma rongi juurde tagasi jõudsin."

Peatuste vahelisel ajal, Siberi poole loksudes, hakkas ta aga koos ühe noormehega samast vagunist vaguni seina sisse auku uuristama. "Mina kääridega, tema miski terariistaga. Nii saime juba natuke välja piiluda. Teise augu tegime vaguni põrandasse. Selle kaudu oleks võinud isegi ära põgeneda. Aga kuhu? Ema oli vagunis. Pealegi, kui oleksin sealt alla hüpanud, oleks rong mind kaasa lohistanud, nagu paljudega juhtus. Sest viimasel vagunil oli taga konks, mis igal põgenejal turjast kinni haaras ning teda niikaua lohistas, kuni polnudki enam midagi lohistada."

Barakis olid rotid

"Paljud jäid tee peal haigeks, sest põhiliselt sõime me soolaheeringaid," ütleb Tiia-Ester. "Peatustes käisime vaguni all ihuhädasid leevendamas. Tavaliselt tegime seda kellegagi koos, seljad vastastikku."

Loitme mäletamist mööda kestis sõit umbes kaks nädalat. "Kui viimaks kohale jõudsime, oli öö. Koha nimi oli Krasnopoljansk, sovhoosikeskus. Uuesti käsutati meid veoautosse – samasugusesse nagu see, mis meid vanaema juurest ära viis."

Veel mäletab Tiia-Ester, et baraki kõrval elas üks venelanna, kes ihkas endale nende pere kaasa võetud Pärsia vaipa ja kristallvaasi. "Tänagi veel on tore tagasi mõelda, et nii vaip kui vaas kuskil mõnda palkmaja ehivad," torkab ta.

Peagi sai 16aastasest Tiia-Esterist karjak. "Oli ju kevad, karjad lasti rohelise aasa peale. Piire ja piirdeaedu polnudki. Mina olin selles mõttes kuningas, et mul oli 150pealine lehmakari ning üks pull, kes oli juba varem kahe karjase soolikad karjamaale laiali laotanud. Mina aga käisin karjas hobuse seljas. Võin öelda, et hobuse seljas ma magasin ja elasin."

Siberisse jäi seitsmeks aastaks

Kui talvel oli majas suur nälg, siis suvel aitas maa, mis oli väga viljakas. "Kõik, mis maha panid, see kasvas. Panid jalutuskepi kasvama ja sellest kasvas palm. Panid kartulid kasvama ning saagiks olid vägevad kartulid. Panid päevalilled kasvama ja tulid suured päevalilleõied."

Ühel päeval naeratas Tiia-Esterile õnn ja ta sattus Krasnopoljanskist 30 kilomeetri kaugusel asuvasse väikelinna Nazarovisse, kus ta hakkas kohaliku piimavavabriku direktori tütrele klaverit õpetama. "Olin seal tehtud tüdruk – sain õpetamise eest palka ning minust sai korraga rikas tüdruk," muigab Tiia-Ester. "Kuna aga palga eest polnud midagi osta, jäi kogu raha alles."

Üha enam hakkas aga noort tütarlast kummitama küsimus, kas ta üldse kunagi Siberist tagasi koju pääseb. Samas tunnistab Tiia-Ester, et mitte vähe polnud päevi, kui ta oli seal õnnelik. "Kui ma tõin näiteks barakki terve sületäie kuldkingi. Need kasvasid seal kõverate kaskede all ja on praegu Eestis looduskaitse all. Ja muidugi olin ma õnnelik, kui olin armunud ühte või teise poissi." Tiia-Ester ütleb, et sai noormeestega hakkama. "Tulin tagasi korraliku inimesena. Pealegi olid vene poisid uhkemad ja viisakamad kui eesti poisid."

1953. aastal suri Stalin ning välja kuulutati amnestia. "Sain samuti miski väga ilusa käekirjaga kirjutatud paberi. Ostsin pileti ja sõitsin Tallinna vanaema juurde."

Aasta oli siis 1956. Seitse peaaegu kõige kaunimat aastat oma noorusest oli Tiia-Ester Loitme sunniviisiliselt Siberisse jätnud.

Samal teemal

14.06.2011
FOTOD: Vabaduse väljakul näidati juuniküüditamise vagunit ja veokit
14.06.2011
Juuniküüditamine tappis 6000 eestlast