Juuniküüditamine tappis 6000 eestlast

Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldovast võeti Moskvas vastu 14. mail 1941. Kokku deporteeriti Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese. Moskva korralduse kohaselt tuli Eestist küüditada 11 102 inimest. Ehkki majad ja korterid otsiti läbi, ei õnnestunud kõiki ohvreid leida. Aruande kohaselt läks Eestist Narva ja Irboska kaudu Venemaale teele üheksa raudtee-ešeloni 10 016 küüditatuga. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit.

Tähega A tähistatud vagunitesse pandi täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma meest ja enamik lapsi oma isa viimast korda.

17. juuni hommikul hakkasid küüditatute rongid Eestist Venemaale sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Vett ei olnud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, hiljem haagiti esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse. 4665 meest saadeti näiteks Starobelski laagrisse, kus olid aasta varem olnud Poola sõjaväelastest vangid enne nende hukkamist Katõnis. Külma, viletsa toidu ja üle jõu käiva töö tõttu suri enamik vangilaagrisse saadetud mehi juba esimesel talvel. Ka asumisele saadetud naistest ja lastest suri iga teine.