Jamiroquai laulja põrkas laval nagu tennisepall (10)

Veidi pärast poolt üheksat õhtul on tumedais rõivais ja musta kaabut kandev Jamiroquai solist Jay Kay Saku Suurhalli laval ja peole tulnud Kungla rahvas kisendab. Jayl on jalas punased (või muu univormi tumedust arvestades vähemalt punakad) kingad. Ka bänd, puhkpillirühm ja taustalauljad seisavad sealsamas kusagil. Just nimelt kusagil, sest ehkki nad kõik viibivad laval, on valgussõõris vaid Jay.

Peale suure ekraani muud erilist lavakujunduses silma ei torka. Bass mütsub õige kumedalt ja meelitavalt. Taustaks hakkab jooksma kosmoseteemaliste pildikeste ja kaadrite jada, esimene selle õhtu paljudest pop-džäss-funk lugudest sõna otseses mõttes purskub suurhalli saali.

Esimese jutupausi ajal kõlgutab Jay nagu professionaalne konferansjee korraks lavaäärel omamehelikult jalgu. Ütleb publikule, kuivõrd hea meel tal siin Tallinnas olla on. Ja nagu britile (ja nagu kuuldavasti ka poissmehele) kohane, lisab igaks juhuks, et kuuldused Eesti naiste ilust pole liialdatud. "Pühendan selle pala kõigile Eesti kosmosetüdrukutele," hõiskab ta ja paarisekundilise viivitusega saab publik aru, et kohe käivitub bändi üks suuri hitte "Cosmic Girl" nende kolmandalt kauamängivalt.

"Iiiiiiiiiiii! Uuuuuu! Aaaaaaa!" kisendavad läbilõikavalt üks valge linase kleidiga keskealine daam ja tema sõbranna pühenduse tähendust taibates. Korraks suudavad nad kõigest kõrist karjudes summutada isegi muusika, ähvardades purustada kõrvalviibijate kuulmekiled, kuid siis varjutab bändi poolt laval tehtav tämber huilgamise.

Pillimehed on vaoshoitud

Kuumaks kütab Jamiroquai küll ka põhjamaise publiku, aga see kuumus on samas saali jälgides kuidagi veidralt steriilne. Selle asemel, et olla totaalne, on saali õhkkond ikkagi liiga kontrollitud. Üks pala vahetub teisega, Jay puusanõks toimib lugudega samas tempos. Vana hea acid jazz’ist mõjustatud popfunk tümpsub, sillerdab ja kui vaja, möirgab nagu sametmähisesse keeratud turbomootor, kuid kõrvaltvaataja tunnet päriselt ära ei vii. Võib-olla on saal liiga valge või vahest on rahvast kontserthalli kohta natukene liiga vähe – kui millegi üle viriseda tahaks.

Tund on täis, rajule andmisele laval järgneb ballaad, et siis taas tuurid kõrgemaks keerata. Pillimehed on Jamiroquais head ja võiks küll öelda, et inglaslikult vaoshoitud. Võib-olla on neil keelatud laval rohkem liikuda ja välja näidata, et nad end hästi tunnevad. Muidu jääks kosmoseihalejast-planeedi pärast muretsejast miljonär teenimatult tagaplaanile. Terve Jamiroquai kontseptsioon, kogu see särav-sädelev massiivne funk-palee on ju tema disainitud ning arranžeeritud.

Miljonär Jay ise aga kargleb terve šõu jooksul nagu igiliikuriks saada tahtev svingiv tennisepall. Teda on muusikalise intelligentsuse ja oskuse poolest lauluseadeid teha võrreldud džässlegend Duke Ellingtoniga, kuid igal juhul on ta treeninud ka oma füüsilist vastupidavust. Suure osa bändi kastaneid kannavad tulest välja kolm taustalauljannat ning väsimatu puhkpillitrio.

Kui Jamiroquai poleks pärast oma esikalbumit suundunud peavoolu poppi, vaid veidi alternatiivsematele radadele, siis mine tea, mis sealt võinuks tulla. Võimalik samas, et ilma peavoolus purjetamata poleks nad praegu Eestisse sattunudki. Jayl poleks helikopterit... Jah, ketserlik on nii mõelda. Meil jälle on ilusad kosmosenaised.