Inimesed

"Poeg Hendriku kasvatamine pole just laussiledal jõel liueldes kulgenud." 

Jaanus Kulli, 8. juuni 2011, 06:53
Foto: Tairo Lutter
"Eks ta nooremast peast on paar tutakat ikka saanud, see käib asja juurde," tunnistab lavastaja Hendrik Toompere juunior, et poja – samuti Hendriku – kasvatamine pole just kulgenud laussiledal jõel liueldes.

Nüüd aga, piltlikult öeldes, kasvatab esimest korda poeg isa: Saku mõisas Draamateatri egiidi all välja tulnud suvetükis "Marquis d´Artiste" on poeg Hendrik istunud lavastajatooli ning isa Hendrik kehastab ühte kahest lavategelasest.

Mitte siiski päris valutult. Poeg Hendrik meenutab kahte intsidenti teismeliseajast: "Olin võib-olla viiendas klassis, kui sõbraga meile läksime. Ema-isa olid tööl. Mõtlesime, et proovime isa piipu. Ega me pikalt popsutanud, aga ikkagi oli terve viiekorruselise maja paraadna tubakalõhna täis! Pärast, kui isa koju tuli, ei küsinud ta muud, kui et kas sõber Pups käis külas. Mille peale ma ausalt tunnistasin, et tegime jah, aga polnud see piip eriti hea," ütleb poeg Hendrik.

Ka isa Hendrikul on poja noorusest üht-teist meenutada. "See oli päris karm lugu – tulime koju, teen ukse lahti ja vaatan, et esiku, peaaegu et inimesesuurune, peegel on kildudeks. Veriseid kilde olid kõik kohad täis!" Poeg seletab: "Koperdasin peegli otsa ja püüdsin siis kilde kokku korjama hakata. Nii ma need käed katki tegin," meenutab ta 16aastase poisi peaaegu et ainsat kurba kogemust alkoholiga.

"Minu mäletamist mööda ei tulnud see lugu isegi jutuks. Kõigile – ka asjaosalisele endale – oli selge, et näägutamisest poleks olnud suurt kasu," usub tolerantne isa.

Ajas kaugemale minevikku minnes meenub isa Hendrikule veel üks seik enda ja poja suhetest: "Huvitav, et lapsepõlves kogetud kasvatusmeetodid, mida minu enda peal rakendati, salvestusid kuskile ja hakkasid hiljem oma lapsi kasvatades iseseisvalt domineerima: ühel hetkel ma tajusin, et vaba tahe justkui puudub, miski asi minu sees kasvatab lapsi mingisuguse koodsüsteemi alusel," mõtiskleb isa.

Lugu otsaette kirjutatud märkusest

"Olin esimeses klassis, unustanud liikuva aabitsa koju ning sain päevikusse punase tindiga kirjutatud märkuse. Kartsin kohutavalt, et mis nüüd isa ütleb! Tema aga vaid istus ning oli täiesti vait. See oli nii õudne, kohutavalt õudne! Ema siis küsis, et kas sa allkirja panid, mille peale isa ennast ümber keeras ja lausus: "Ma võin selle talle otsa ette ka kirjutada." Aastaid hiljem oli minu poiss esimeses klassis, kui tal oli vist samuti liikuv aabits koju jäänud. Kohe meenus endale omal ajal antud lubadus, et oma lapsega ma eales nii ei käitu, aga see mõte töötas ehk sekundi või kaks – teen suu lahti, et midagi öelda, ning hämmastusega kuulen oma isa tooniga öeldud sõnu: ma võin selle allkirja ka otsa ette kirjutada. See oli mulle täielik šokk," naerab isa Hendrik.

Koos on isa ja poeg tihti. "Räägime teatrist, maailmaasjadest, kunstist, söögitegemisest, poliitikast. Kõigest! Kuna me elame lähestikku ja töötame ühes teatris, on need suhted tõusnud hoopis uuele tasandile," tunnistab vanem Hendrik.

Ta lisab, et kindlasti on isa-poja suhteid lähendanud see, et nad olid neli aastat koos lavakoolis – üks õppejõuna, teine tudengina. "Sest kui mina koolis käisin, siis mina oma isaga nii tihedalt küll läbi ei käinud. Meie suhted olid ikka täitsa teistmoodi, kuigi need olid väga head. Mäletan ka, et kui ma mängisin oma isaga ühes Rein Aguri lavastuses (kus muide ka poeg Hendrik kaasa tegi), ei suutnud ma laval võtta oma isa kui näitlejat. Ta oli minu jaoks ikkagi isa. Mul oli väga raske näha või tajuda teda näitlejana," meenutab tänane isa Hendrik.

Pojale laste kasvatamisel eeskujuks isa

Poeg Hendrik tuleb koos näitlejast elukaaslase Marta Laanega isa Hendriku juurde kui oma koju. "Neil on ka oma elamine, aga meie juures on väga hea olla," naerab isa. "Külmkapp on süüa täis ning samuti meeldib mulle väga süüa teha. Mis tähendab, et meie juures saab igasuguseid hõrgutisi."

Oma kokakunstisaladusi on isa ka pojale edasi pärandanud. "Tuleme tihti teatrist koos koju, väsinud. Ja siis teeme koos süüa," ütleb poeg Hendrik. "Aga loomulikult on isa mulle eeskujuks ennekõike näitleja ja lavastajana." Siinkohal peab poeg pikema pausi. See kannab. "Ja isana. Kui ma ühel hetkel hakkan ise lapsi kasvatama, siis teen seda umbes samamoodi nagu isa."

Isa Hendrik püüab kõrgele kasvanud tundeid natuke maha jahutada. "Kui poiss oleks näiteks advokaadiks õppinud, siis võib arvata, et me ei käiks nii tihedalt läbi. Siis oleks asjad teistmoodi – teine maailm, teine ringkond."

Toomperede dünastia kõige noorem Hendrik üllatab, et keskkooli ajal mõtles ta kaugeltki mitte ainult näitlemisest. "Aga katsed tegin ikka lavakooli, mujale pabereid sisse ei andnud. Poleks ma sisse saanud, küllap teeks ma täna midagi muud," ütleb noor Toompere väga stoiliselt.

Saku mõisas etenduv Rodolf Sirera "Marquis d´Artiste" on tema esimene iseseisev lavastus pärast kooli. "See oleks kui jätk koolitöödele. Sest juba kooliajal pakkus lavastamine mulle huvi ja pinget."

Noorem Hendrik kutsus lavastusse Jan Uuspõllu ja isa Hendrik Toompere. Nad mõlemad sobivad nendesse nõudlikesse rollidesse," usub ta. "Pealegi sai see tükk võetud kavva üsna äkki, kui mängukavad olid juba koostatud. Õnneks Hendrikul väga palju näitlejatööd pole ning ka Janil oli parajasti auk," on noor lavastaja rahul.

"Päris alguses ma ütlesin, et äkki oleks sul parem teha ilma minuta – et pärast ikka hakatakse rääkima, et küllap see vana Hendrik aitas ja õpetas," lisab isa Hendrik. "Aga ta jäi endale kindlaks, mis oli väga tore. Sest seda ei kartnud ma üldse, et ta lavastamisega hakkama ei saaks. Sest ta on koolis olnud neli aastat ikkagi minu õpilane," muigab ta.

Poeg noogutab vaid takka ja süütab järjekordse sigareti. "Suitsetama hakkasin ma siis, kui lavakasse astusin," ütleb ta justkui vabanduseks. "Seal hakkavad kõik," torkab isa Hendrik Toompere.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee