"Põlemine ja põletamine olid Angelina Semjonova elu pärisosa." (2)

"Angelina oli igatpidi üks põlev puu. Kõik, kes temaga kokku puutusid, ei saanud tema suhtes kindlasti leigeks jääda. Ta oli nakatav ja soojendav nii laval kui ka elus. Kui kohutavalt vähe sai ta paraku oma annet realiseerida! Ta lihtsalt põles ära."

Reeda sõnul sai varalahkunud näitleja elukreedoks või elu eeskujuks Edith Piaf. "Piaf oli talle väga oluline persoon koos oma lauludega. Sellesse maailma läks ta väga põhjalikult ja põhjani sisse. Aga nii nagu hävis Piaf, nii võttis ka Angelina selle asja ette. Ainult kohutavalt kahju, et Angelinat jagus lavale mõõtmatult vähem kui Piafi. Ta põles veel kiiremini kui Piaf," mõtiskleb Reeda.

"Alkohol oli tema puhul ikka väga tõsine teema. Kuigi ta eitas seda väga kaua. Ma isegi ei tea, millest ta elu viimastel aastatel elatus. Ega ta nii väga lahtiseid suhteid viimastel aastatel enam kellegagi ei hoidnud. Puutusime kokku väga harva. Teatrist äraminek paiskas ta täielikku kaosesse, see oli talle väga valus," teab Reeda.

Pärast lavakooli lõpetamist kutsus kursuse juhendaja Mikk Mikiver oma ühe lemmikõpilase Angelina 1984. aastal Draamateatrisse, kus ta töötas 1990. aastate keskpaigani ning rollilepingutega veel 2001. aastani. "Eks ta Mikuga oli väga lähedane. Miku ebapopulaarsus mingil hetkel teatris oli talle väga valus. Ta oli valmis Mikku kaitsma, tõmmates sellega pahameeletormi ka enda peale. Ta oli valmis olema koos Mikuga pigem tõrjutud seisundis, kui laval särama. Mikk ja Miku vaated olid talle hästi olulised."

Leinama jääb tütar

Mida Angelina pärast teatrist sunnitud minekut tegi, Reeda päris täpselt ei teagi. "Ta unistas, et kohe-kohe teeb Piafi lauludest uhke kontserdi, aga see kontsert jäigi tulemata. Ta ei suutnud kuidagi kohaneda uue Eesti aja ega rahamaailmaga."

Reeda sõnul oli Angelina üks kursuse andekamaid. "Kõige suurema sisemise ja ka välise rikkusega. Ta oli erakordselt hea laulja," ütleb Reeda. "Ta oli lavale ja esinejaks sündinud. Kõike seda, mida me koolis pidime hoolega õppima, oskas tema kohe. Eks ta oli ka ise üllatunud, kui tihti ta koolis kiita sai. Me kõik pidime pingutama, tema aga mitte. Temas oli miskit slaavilikku – näitlemine, laulmine ja tantsimine oli talle väga loomulik elu väljendus."

Reeda ütleb, et Angelina sai täiskasvanuks väga varakult. "Juba neljateistaastaselt kolis ta pealinna ja elas siin täiesti üksi. Elas siin väga tormilist elu, suhtles tolle aja kunstnike ja poeetidega. Ühesõnaga – boheemlastega oli ta väga sina peal. Ta oli valmis päriselu elama sama kirglikul moel, nagu ta tegi teatrit või laulis. Kooliajal mõtles ta vahepeal, et läheb koolist üldse ära. Põgenes kuskile Kaukaasia mägedesse, aga siis mingil ajal tuli sealt tagasi ja võeti ka kooli tagasi. Nii et tal oli üsna pööraseid sööste ja meie vaatasime seda, suu ammuli, pealt. Ta oli elu-, kunsti- ja armastusejulge," ütleb Reeda. "Väga vaba vaimu ja mõtlemisega. Laia ampluaaga vaadetega elule."

Abielus Angelina polnud, kuid ema jääb leinama 24aastane Sophie. "Me veel koos ootasime lapsi! Olime Saaremaal, magasime oma suurte kõhtudega heinalakas ja ennustasime, kas tuleb poiss või tuleb tüdruk. Et kellel on jutt kõhu peal otse ja kellel kõver. Kui jutt on otse, siis tuleb poiss, ja kui kõver, peaks sündima tüdruk. Üritasime vaadata, et kuidas on, aga kõhud olid juba sedavõrd suured, et päris hästi enam ei näinud, mis seal naba ääres toimus."

Viimati kohtus Reeda Angelinaga tema sünnipäeval, 27. veebruaril. "Mingil kummalisel põhjusel oli ta seekord kutsunud enda juurde koju kogu lavakooli XI lennu. Nagu oleks midagi ette aimanud. Aga tulid sinna väga vähesed."