Carmen Mikiver: Angelina otsekohesus ehmatas paljusid

«Nimetasime üksteist ikka pinginaabriks, sest olime Draamateatris ühes garderoobis ja meie lauad olid kõrvuti. Ja Angelina oli Miku (Mikiveri – J. K.) lemmik-õpilane. Ma olen ka niimoodi aru saanud, et just tänu Mikule lõpetas ta ka lavakooli, sest vahepeal oli ta koolist ära,» ütleb Carmen. Angelinast sai esimene usaldusisik, kellele Carmen oma suurt äkki pahvatanud armumist Mikiveri tunnistas. «Olime 1987. aastal Armeenias etendusega «Vaikuse vallamaja», kui ma siis korraga Mikku meeletult armusin. Et me elasime aga Angelinaga ühes toas, oli tema minu pulbitsevate tunnete esimene tunnistaja.»

Carmeni sõnul oli Angelina seda tüüpi, et kui talle midagi pähe lõi, nii ta ka tegi. «Aga Mikk temas midagi siiski nägi. Pealegi oli ta nii kena ja eksootilise välimusega! Teda oli võimatu mitte märgata. Angelina ja kursusevenna Märt Visnapuu suurest armastusest sai lausa legend,» meenutab Carmen.

«Eks ma nüüd hoolitsen niipidi ta eest,» ohkab Carmen, kes parajasti on Metsakalmistul. «Vaatamas seda kohta, kuhu ta viimse puhkepaiga saab,» ohkab Carmen.

«Aga noh, viimasel ajal oli temaga nagu oli. Eks ma püüdsin nii palju, kui see minu võimuses oli, nii materiaalselt kui ka muul viisil teda aidata. Aga kui inimene ise oma probleeme ei teadvusta või ei tunnista, on väga raske ka teisel aidata,» tõstis ka üks paremaid Angelina sõbrannasid lõpuks käed üles.

«Just sel suvel pidi ta mulle Audrusse külla tulema. Aga oh jumal, kui nii mõtlema hakata, oleme temaga ikka igasuguseid seiklusi läbi teinud,» muigab ta samas kelmikalt.

Carmen ütleb, et Saaremaale sattudes tegi Angelina talle alati fantastilist kala. «Ja alati ütles, et see on minu Carmenile. Seda nimetati kingsepa lõheks ning see oli tegelikult marineeritud ning seejärel sibula ja õliga serveeritud räim.»