Ivar Põllu: "Ma ei oska inimesi kiita." (4)

Aastal 2011 istub toosama Ivar Põllu Tartus Magasini tänava päevinäinud majas. Ja kuigi hoone kannab nime Tartu Genialistide Klubi, pole Ivar enam SEE LAULJA. Ta on nüüdseks kolmandat hooaega lõpetav Tartu Uue Teatri juht, kes lausub prilliklaaside välgatuse saatel, et määramata ajaks puhkusele siirdunud Genialistide slepp tal järel ei lohise. Veel enam: tänavail talle äratundmisrõõmust helendavaid jõllpilke ei läkitata: "Genialistid ei ole päris retroks ka veel muutunud, nii et tänaval keegi eriti järele ei karju. Vahepeal täiskasvanud enam ära ei tundnud, kuid lapsed karjusid järele – seda ka enam pole. Kõige vahvam on aga, et suhtlen paljude inimestega, kes ei tea üldse Genialistidest midagi."

Kuidas see võimalik on, et keegi Genialistidest midagi ei tea?

Vabalt on võimalik. See ongi tore. Mitte et ma kunagi tohutuid kuulsuse ahelaid kandnud oleksin, aga ma ei ole nende jaoks SEE LAULJA. (muigab) Nende jaoks olen ma lihtsalt SEE PRILLIDEGA ONU. (muigab veel laiemalt). Sest paljud ikka seda Tartu Uut Teatrit teavad... (peab põgusa pausi). Nojah, nüüd äkki teavad.

Kas bänd tüütas lõpuks lihtsalt ära?

Jah. See oli räme ning nüri töö lõpuks.

Kui aga bändiga algasid, siis oli see ju ometi lustlik asi.

Jah. (selles jah’is on veendumust). 1995–2000 ei teadnud vist keegi, et selline ansambel olemas on. Mõned üksikud vist teadsid. See oli Genialistide parim aeg. Täiesti süüdimatu.

Kui aga hitt "Helena wanje" tuli, siis pööras kogu asi ära?

Siis jah! Mõtlesin, et ohoh! Hakkame siis populaarseteks! Et hakkame raha tegema ja oleme lahedad! Siis sai esimene laks läbi, olime pisut maha käinud. Siis hakkasime ise uut plaati tegema, aga tuli peale filmimuusika, "Vanade ja kobedate" pakkumine – tegime selle ära. Siis olime jälle toredad ja meeldisime ka produtsentidele. Siis lõppes mul Endlas teatritöö, aega oli rohkem ja sai jälle bändiga kaks aastat kõvasti uhatud. Igal pool.

Ja sinust sai justkui kogemata superstaar.

Mis superstaar? (selles imestuses on siirust). Hästi intensiivne aeg oli. Kõrini sai meil kõigil kordamööda. Viimane aasta tegime bändi juba hambad ristis. Okei, ma saan rääkida ainult enda eest, minul oli küll nii. Siis tekkis tunne, et tuleks järele jätta. Lõpuks lõppes kõik ikka kohutava tüliga.

Milles siis asi? Selles, et kui fun otsa sai ja bänditegu muutus higiseks tööks, ei meeldinud see enam sulle?

Jah, aga see on lihtsustav ütlemine. Sest funi oli viimase hetkeni, olgugi et kõik oli nüri. Teistpidi – võib-olla hakkasin seda funi kartma, võib-olla oli seda funi liiga palju. Ühel poolt on see töö ja teisalt fun ning lõpuks kaod selle sisse ise ära. Masin on nii suur ja nii valmis, et käid seal iseendana tööl.

Et oled toode.

Oledki. Kui hakkad oma asja tegema, siis ühiskondlik masinavärk loob selle, et muutud tooteks. Ja siis peab jälle uue asja tegema, et saaks teha seda, mida tegelikult teha tahaksid. Kui sa siis enam tead, mida tahad.

Nüüd on Ivaril, kes ei tahtnud olla toode, Eesti kõige grungem teater. Magasini tänava majas, mis tegelikult ei ole teater. "See on Genialistide Klubi, kus me oleme. Need on kaks eri asja," selgitab eksgenialistist teatrijuht. "Alguses, kui Lutsu teatrimajja Genialistide Klubi tegime, ansambli lagunemise piirimail, siis tähendas see nii teatrit kui ka muusikat. Aga siis klubi teisel hooajal sai klubi-sõna rohkem klubi tähenduse, sest tundus nagu imelik, et mis teatrilavastusi teeb Genialistide Klubi... Siis tuli ka esimene omalavastus välja. Enne tõime lihtsalt VAT Teatrit ja von Krahli ja Kanuti Gildi lavastusi Tartusse – see oli meie missioon. Et näidata head teatrit ka Tartus. Või – teistsugust teatrit. Et on ka teistsugust teatrit kui see, mis nii konkreetselt sada aastat püsinud... Tänu sellele sai mõeldud, et paneks uuele asjale nime – sündis Tartu Uus Teater. Ja siis oli jälle selline aeg, et mõtlesin, et lähen Genialistide Klubist minema ja hakkan teatrit tegema, aga see minek jäi katki ja teatritegemine Pärmivabrikus jäi ka katki. Tegime ühe lavastuse seal ära ja seal tulid ka peod peale. Igal pool tuleb suur võitlus pidudega!"

Tõtt-öelda ei kujuta ma väga sind pidudekorraldajana ette.

No aga seda ma tegin ka kolm aastat.

Tegelikult tahad sa kõige rohkem teatrit teha.

Praegu küll.

Oled seda aastaid teha tahtnud?

Ei. Võib-olla see kõlab suureliselt, aga enda arvates olen ma ikka kunstnik. Nagu ma enesemääratluse ajast saadik, 1980. aastate lõpust mäletan – ükskõik, mida ma teen, olen ma kunstnik. Looja sõna on kuidagi liiga suureline.

Teater toimib kolmandat hooaega ning tänavusel teatripäeval rehitsesite teatripreemiate seast jõudsa saagi. Tõstis see su enesetunnet?

See oli hea tunne küll, aga samas olin natuke kurb ka. Ma väga lootsin, et saame nominatsioone. Aga lootsin, et saame rohkemate lavastustega nominatsioone kui "Ird, K.". Praegu läks sellega nii, et "ah, see-ühe-lavastuse-teater", aga tegelikult on meil häid lavastusi rohkem. Kõik on head. Õnneks Urmas Vadi "Volkonski viimane suudlus" sai kultuurkapitali preemia.

Sa oled isegi palju saanud... mürinal kaardile läinud. Nüüd küsitaksegi, kes see Nero Urke on – mees metsast?

(Naerab.) Nero on Tallinnast.

Teatrijuhina ikka olid tol päeval pool meetrit maast kõrgemal?

Ei saa öelda, et pool meetrit maast kõrgemal. Preemiaid ju varem ka saadud. Ma ei taju, et me või ma oleks sellest muutunud. Suhtumine muutus küll totaalselt. Aga see on pigem naljakas.

Kui su teatrikunstnikust abikaasa Kristiina mainis teles Uuest Teatrist kõneldes, et jube hea on olla asja sünni juures, siis kirjelda, mis tunne on tühjale kohale uus teater luua!

(Naerab). See tunne, et ma nüüd teen ühe teatri. See on täpselt sama tunne, kui et kirjutan raamatu või ehitan maja või teen ühe klubi... Mäletan väga konkreetselt, kui alustasime klubitegemist Lutsu teatrimajas. Teadsin täpselt, kuidas asjad olema peavad, ehkki see juhtus ju esimest korda elus. Väga mõnus. Üritusi korraldada võib üksi ka. Kuid teatritegemine on nii sotsiaalne, nii kambaga tegemine, et tegelikult on see üks pidev inimestega suhtlemine.

On suhtlemine su tugevamaid külgi?

Mitte nüüd kõige parem. Ütleme nii, et ma ei oska inimesi kiita. Seda peaks tegelikult rohkem tegema.

Sa siis üldse ei kiida inimesi?

Ma enda arvates kiidan, aga nad ei saa aru, et see kiitus on. Vist.

Mitu tundi sa päeva jooksul ses majas veedad?

Kuidas kunagi. Kontoritööd saab kodus ka teha, kokkuleppeid sõlmida ja kujundusi teha. Kui on etendused, siis rohkem, eriti kui teen ise heli või videot.

Teie teatris, kus püsitruppi pole, on prooviperiood vist lõputu aegade klapitamine? See peab siis olema ülipaindlik süsteem, ma kujutan ette.

Ongi. Tähtis on see, et me teame, millal on esietendus, ja teame, et selleks ajaks peab tükk valmis saama. Kui me tegime "Sisaliku teed", siis algas proov kell 12 ja tegime seda 5–6 tundi järjest. Iga asja jaoks on oma rütm ja selle saab niimoodi korraldada. Me ei käi teatris tööl, me teeme teatrit. Väiksus võimaldab veel.

Et kui vaja, siis teeme või öö läbi?

Jah. Lavastus "Identiteet". Tulime sellega välja Ekraani kinos. Aga et kinos olid päeval seansid, siis proovid olidki öösel, vahel kella viieni. See oli kurnav ja lummav kogemus. Öösel on hoopis teine kontsentratsioon. Kui tavaliselt proovis visatakse palju nalja ja tehakse lärmi, siis selles proovis olid kõik kohutavalt vaiksed. Keegi ei raisanud jõudu. Kõik olid nii tundlikud ka, sest tajud on öösel hästi ergud – kui sa oled end juba kohviga üles töötanud, siis pole vaja ju lärmi teha. Ning ümbrus on ka hästi vaikne. Sümbolid ja tähendused olid õhus. Neid oli lausa näha ja katsuda.

Aga magati siis päeval?

Kes tegi päeval muid asju, kes magas. Esietenduseks olid kõik veel elus.

Kui hästi on Tartu Uuel Teatril läinud Tallinnas, kus teatrit tehakse tunduvalt rohkem kui Tartus?

Viimasel ajal läheb väga hästi. Pärast teatripreemiaid pole Tallinnas mängimisega olnud mingeid probleeme. See tähelepanu on päris hästi käes. Mõnikord tundub, et Tallinnas on kergem publikut leida kui Tartus. Aga meie mõtlemine ja põhilava on praegu ikka siin. Me oleme ju Tartu Uus Teater. Usun, et sellist teatrit saabki teha ainult Tartus.

Millistel tingimustel ütleb Tartu Uus Teater, et täna on publikut nii vähe, me ei mängi...

Üks kord on juhtunud. Saalis oli viis inimest ja näitleja haige. Siis ütlesime, et etendus jääb ära, sest näitleja ei tunne ennast hästi. Põhimõtteliselt oleme teinud küll kõik etendused ära, ka kolmele inimesele mänginud.

Tegelikult proovib Tartu Uus Teater anda võimalikult vähe etendusi, et inimesi oleks saalis võimalikult rohkem ning et saaks kirjut programmi hoida. "Meil on seitse lavastust repertuaaris ja mängime GenKlubis pühapäevast kolmapäevani. Heal juhul," ütleb Ivar teatrijuhi hääletoonil.

Ilmselgelt oli esimest hooaega veidi lõbusam teha, sest siis polnud repertuaari veel ollagi. Teisalt – tollal oli asi teistmoodi hull, sest Genialistide Klubi jäi igas majas kellelegi ette. Nagu loetleb Ivar: "Kohtuasjad ja kanalisatsiooni ehitamiseks isikliku laenu võtmine."

Millal sa selle teatriloomise saaga kõik näitemänguks kirjutad?

See saigi "Irdiks" kirjutatud. Tobe ütelda, et kirjutasin "Irdi" iseenda pealt, aga nii see oli. Ma ise tundsin ka ennast lõpuks mingi maniakaalse majahaldajana.

Oled sa ka praegu maniakaalne majahaldaja?

Ei, praegu ei ole, sest mul pole maja.

Aga maniakaalne teatrijuht võiksid ju olla.

Küll ta tuleb.

Eeldusel, et sa ise oled ka näitekirjanik, kuid lisaks on veel teatrijuhtimine ja helitegemine, siis millal sa puhast loometegevust harrastada jõuad?

Ei jõuagi. See on kättevõtmise asi, et tuleb minna kuhugi ja hakata kirjutama. Sest muidu ei ole selleks lihtsalt aega, alati on midagi teha.

"Irdiga" oli häda juba käes. Veebruari alguses algasid proovid ja aastavahetuseks veel ei olnud näidendit. Siis läksin kirjandusmuuseumi, võtsin Irdi arhiivi ette ja kirjutasin näidendi paari-kolme päevaga valmis. Kõik on ettevalmistatav, aga kirjutamiseks on vaja keskenduda. "Sisaliku teed" käisin ülikooli raamatukogus kirjutamas. Väga hea on näiteks maal öösel kirjutada. Nahkhiired ja metssead, puud ja kuu...

Kui sa aga päris väike poiss olid, kas oskasid siis ette kujutada, et kunagi on sul oma teater?

Siis ma vist isegi oskasin, sest ma lasteaias joonistasin mingeid tonte ja peletisi, kes mängisid kitarri ja laulsid, ja see oli ikkagi teatrilava, kus see toimus, kardinad olid ja eesriided.

Et nagu Genialistid ja teater ühel pildil?

Nagu Genialistide Klubi oma algusaegadel. Punased kardinad ja kitarridega tondid.

Vastu neljandat hooaega ja pärast üllatuslikke teatripreemiaid langes nüüd su põlvedele ootamatu vastutus, et mis nüüd tuleb?

Robert Annus teeb sügisel meil Gunnar Grapsist muusikali. Tema ütles, et enne oli tore väike teater, aga nüüd täitsa hirmus – mingi kunstiteater! (muigab kuratlikult)

Ühesõnaga, Tartu Uus Teater tüürib samasse punkti, kuhu jõudsid Genialistid?

Mhm, süsteem saab su igal pool kätte. Teed alguses seda, mis sulle meeldib, aga süsteem koob ja saab su kätte. Siis hakkad ise mõtlema, kuidas süsteemis kohanduda. Lood mingit süsteemi ja ühel hetkel oled ise oma väljamõeldud süsteemide vang. Nagu iseenda vang.

See kurvastab sind?

Ei kurvasta. Kui olukorda teada, on võimalik süsteemi pidevalt uuendada, end ka uuenedes muuta. Kõik uueneb pidevalt, küsimus on selles, kas uus laotakse üles vana korrates või muudetakse vahepeal koodi, järkjärgult. Mis tagab selle, kuidas me end kokku laome? Meie enda mõtlemine. Ei tasu endale pidevalt raame seada, siis ei saa süsteem meist jagu. Meie enda loodud süsteem. Muutumine on kusjuures lihtsam kui samaks jäämine. Selles mõttes on kogu see lauljast teatritegijaks muutumise dramatiseerimine naljakas. See pole dramaatiline, see on asjade kõige parem ja loomulik käik.