Baikonuri kosmodroomi nukker surnuaed (4)

Lõik Anne Velli seni veel ilmumata raamatu «Türkiissinine» käsikirjast 17. mai 2011 07:01
Kord avanes mõnedele ansamblitüdrukutele imepärane võimalus viibida väga erilises kohas: Baikonuri kosmodroomi kõrgemad sõjaväelased otsustasid meile tutvustada oma eluolu. Hommikul seisid Leninski linnas (tollal kandis sellist nime) hotelli ukse ees kaks musta Volgat ja sõit läks mööda Karakumi kõrbe lahti. Tundus küll, et kuhugi mingit teed ei läinud, aga miski tee pidi siiski olema, kuidas muidu oskasid juhid õiget kurssi hoida?

Olime sõitnud juba tükk aega läbi tühja ja ääretu kõrbe, kui hakkas paistma oaas, mida läbis kitsas kaevatud kanal ja selle ääres suvilad, meie mõistes pigem putkad. Hämmastav oli aga see, et üks putkadest kuulus Juri Gagarinile, seda näidati meile erilise uhkusega. Mina ei usuks mitte iialgi, et see oli Gagarini suvila, kui poleks oma silmaga näinud – sellist armetust küll ette ei kujutanud. Siiani seisab silme ees, kuidas pikad putked maja ümber kasvasid. Ei lilleilu, ei loodust. Poolviltune veranda ja ukse eest läbi jooksev sogane kraav. Hirmus üksildane, kurb ja mahajäetud oli see paik!

Nagu tegelikult ka kalmistu mitte kaugel Leninski linnast, kuhu meid viidi. Ja kus tekkis küsimus, kas ka enne Gagarinit on püütud kosmosesse lennata, sest kalmistule oli maetud palju enamjaolt noori mehi, kes kõik olid ühel ja samal päeval hukka saanud. Arvasime, et küllap juhtus kosmodroomil mingi katastroof, plahvatus või pusk (start – toim) ebaõnnestus. Meile näidati ka memoriaali, kuid keegi midagi lähemalt ei seletanud. Muidugi oli see kõik vaid meie oletus, aga et kalmistu oli olemas, on fakt!