Inimesed
2. mai 2011, 06:57

Evald Okase tütar Mari Roosvalt: «Isa austas surmatunnini naisi, keda ta ka viimase hetkeni maalis.» (9)

Evald Okas (1915–2011) – aprilli viimasel päeval lahkus taevaste maalijate sekka 95aastane aktiguru

«Mul on isast raske rääkida, sest haav on veel nii värske,» ohkab Mari Roosvalt, Eesti maalikunsti suurkuju ja meie tuntuima aktimaalija Evald Okase tütar. «Samas olime ju perega valmis, et ta meie juurest varsti lahkub. Sest viimased pool aastat oli ta põhiliselt voodihaige.»

«Eks iga inimese lahkumine, nii vana kui ta ka pole, on ikka ootamatu. Pealegi oli ta nii väga elu küljes kinni. Mulle küll tundub, et ega ta nii väga ei tahtnudki siitilmast ära minna,» ütleb Roosvalt. «Sest kui tal tervis parem oli, korrutas ta ikka, et elab saja-aastaseks.» Paraku jäi Okase elutahtest ja saja-aastaunistusest pisut puudu. Viis aastat. Aktiguru lahkus taevaste maalijate sekka laupäeval 95aastasena.

Okas ei olnud boheemlane

Olgugi et Evald Okas oli tütre sõnul viimased pool aastat peaaegu pime ja midagi enam ei näinud, kibeles ta parematel päevadel joonistusploki ja pliiatsite juurde. «Mul on näiteks üks tema 3. märtsil tehtud joonistus,» räägib Roosvalt. «Niipea, kui tal parem oli, võttis ta ikka pliiatsi kätte. Ikka oli selle pildi peal kas äratuntavalt tema juba ligi 20 aasta eest siitilmast lahkunud abikaasa Maria, või joonistas ta siis seda, mida aknast nägi.»

Tütar ütleb, et isast rääkides on raske mõnd ühte joont välja tuua. Pilt on palju kirevam. «Eks ta oli ikka isekas,» sõnab Roosvalt.

«Ta oli väga autoritaarne kuju ja ta pidas endast väga lugu. Ta suhtus kõikidesse inimestesse väga hästi, aga tema esmane missioon siinilmas oli teha tööd. Teha ainult kunsti, millele ta jäägitult pühendus. Ja kahtlemata oli ta perekonnapea,» tunnistab maalikunstnikust Roosvalt, kelle kõrval on samuti kunstnikeks sirgunud vend Jüri Okas ja õde Kai Koppel.

«Samas ta hoolitses meie eest. Selles mõttes oli ta väga perekeskne. Kui kunstnikud on ikka sellised boheemlased, siis tema seda ei olnud. Kui võib-olla mitte arvestada välimust. Millest ta nooremas eas pidas küll lugu, aga vahepeal enam nii väga ei hoolinud. Kuid isa leidis, et näeb niigi hea välja.»

Joonistas kõikjal ja kõigele

Okasele polnud oluline, millisele paberitükile või kartongijupile pilti sehkendada. Ta joonistas või maalis pirtsutamata ükskõik missuguse materjali peale. «Talle polnud tõesti tähtis, kui kvaliteetne alusmaterjal on. Talle oli oluline, et saaks ikka tööd teha,» tähendab Roosvalt, kelle sõnul oli isal kombeks kaunis enesekindlalt lausuda, et «see pilt on Okase tehtud ning selle väärtus aastatega vaid suureneb».

«Ja kuni oma surmatunnini austas ta naisi, keda ta ka viimase hetkeni maalis. Kuigi naisakte hakkas ta tegema rohkem vanemast peast.

Alates üheksakümnendatest aastatest, kui see teema tõusis tal enam päevakorda. Kuna naised teda niikuinii väga võlusid ja ta ise läks väga korda ka naistele, kes väga tahtsid temaga suhelda, siis pole imestada, et tema hilisemas loomeperioodis on aktimaal nii tähtsal kohal. Isegi paljud mehed lasid oma naistest isal aktimaale teha,» ütleb Roosvalt. «Samas oli ta ikka oma naisele võrdlemisi truu, kuigi ma tean, et tal omal ajal olid ka mõned nooremad austajannad. Aga eks ta oma naist Mariat austas ikka väga.»

Evald Okas

Sündis 28. novembril 1915 Tallinnas

Suri 30. aprillil 2011 Viimsis

1931–1937 õppis Riigi Kunsttööstuskoolis

1938–1940 õppis Riigi Kõrgemas Kunstikoolis maalimist

1939 – esimene avalik esinemine

1939–1940 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige

1939–1940 Riigi Kunsttööstuskooli aktiklassi õppejõud

1939–1941 joonistamise ja joonestamise õpetaja Riigi Tööstuskoolis, Riigi Tööstusõpilaste Koolis ja Poeglaste Ametikoolis

1942–1944 kuulus Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi, rindekunstnik

1943 – Eesti NSV Kunstnike Liidu asutajaliige

1944 – dekoratiiv- ja monumentaalmaali eriala dekaan ja monumentaalmaali ning joonistuse õppejõud Tallinna Riiklikus Tarbekunsti

Instituudis (1951. aastast Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut)

1954 – Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professor

1962 – NSVL Kunstide Akadeemia korrespondentliige

1963 – Firenze Kunstiakadeemia auliige, NSVL rahvakunstnik

1972 – valiti Leningradi Eksliibriste ja Graafika Ühingu auliikmeks

1975 – NSVL Kunstide Akadeemia akadeemik

Loomingulised tegevusalad: maal, monumentaalmaal, graafika,

eksliibris, tarbekunst

Allikas: Evald Okase muuseumi kodulehekülg