Foto: outnow
Inimesed
16. aprill 2011, 09:01

Lõputud katastroofid kisavad inimkonna hukusõnumit? (58)

Mäletate anekdooti "Ühtse Eesti suurkogult"? Esitajaks malbe Jaak Prints.

"Näete, siia see meteoriit kukkuski," näitab Lennart Meri Kaali kraatrit.

"Ja otse järve?" imestab Arnold Rüütel.

"Hea, et koolimaja pihta ei saanud," ohkab Mailis Reps.

Loodusõnnetuste puhul pole keeruline ajada segi põhjust, tagajärge ega ajaloolist konteksti – ja järeldada saadud supist näiteks seda, et maailmalõpp koputab kohe uksele.

"Niisugust tormi/äikest/trombi ei ole Eesti veel näinud!" muigab klimatoloog Ain Kallis, et see on sagedamini esinev ajalehepealkiri, millega ta viimasel ajal kokku on puutunud. Kallis uurib parajasti 19. ja 20. sajandil Eestit tabanud loodusõnnetusi ja loeb seetõttu kaustade kaupa vanu seitungeid läbi. "Igal aastal korduvad samasugused laused!"

Jah, millegipärast on keskmisest tugevamat tuult, krõbedamat külma või kõrgemat suurvett näinud inimene surmkindel, et midagi ligilähedast pole maailma ajaloos veel juhtunud.

"1997. aastal oli Võrumaal tromb, mis tõstis majadelt katuseid pealt," meenutab Kallis, "ja siis ajakirjanikud küsisid, kas sellist trombi pole veel kunagi Eestis olnud. Tegelikult on olnud hullemaid! Täpselt nii, nagu on olnud ka paksemat lund kui tänavu, ja palju kauem: 1924. aastal oli lumi suuremas osas Eestis maas maikuuni, veel 7. mail see mõnel pool alles sulas."

Klimatoloog Andres Tarand meenutab läinudtalvist kadripäevatuisku ja leiab analoogi Balthasar Russowi "Liivimaa kroonikast": "Kui maru vara tuleb korraga palju lund alla ja tuiskab, võib see ikka inimohvritega lõppeda. Russowi kroonikas on kirjas, et 1576. aastal enne mardipäeva tõid naised lapsi linna ristima, aga jäid tuisu kätte ja said tee peal kõik hukka. Aga keegi ei viitsinud toona lugeda, kui mitu naist ja kui mitu last."

Linnad varisesid põrmuks ka sajandite eest

Tarandi teada oli üks ohvriterohkemaid tuiskusid madisepäeval, 24. veebruaril 1792. aastal: "Oli kange tuisk ja samas olnud väga külm, väsinud inimesed jäätusid. Aga ka sellest ajast pole täpselt loetud mitukümmend ohvrit oli."

Kuidas selle taustal viimastel kümnenditel Maad tabanud orkaanidesse, maavärinatesse, tornaadodesse ja vulkaanipursetesse suhtuda? Vaadelda neid kui maailmalõpumärke? Teadlased soovitavad lähenemist: Maa elab ja hingab nii, nagu ta on seda teinud miljoneid aastaid.

Jah, maa vapub mis hirmus. Ainuüksi käesoleval sajandil on maa katastroofiliselt värisenud Jaapani lähistel (2011); Haitil (2010); Sumatra saare lähistel (2009); Hiinas (2008); Kašmiiris (2005); India ookeanis (2004); Iraanis (2003), Indias (2001). Peoga pisemad pudinad peale.

Aga hirmsad maavärinad pole kaugeltki viimaste kümnendite trend. Eelmisel sajandil hukkus maavärinais umbes Eesti elanikkonna jagu rahvast, ainuüksi 1976. aasta juulil Hiinas Tangshani linna tabanud maavärin nõudis 240 000 inimese elu. 1927. aasta mais Hiinat ja 1923. aasta septembris Jaapanit rünnanud maavärinais sai hukka üle 340 000 inimese.

"Kui läheme ajas tagasi, leiame ikka, et kunagi varem on maa veelgi tugevamini värisenud ja vesi veelgi kõrgemale tõusnud," arutleb Kalle-Mart Suuroja, Eesti geoloogiakeskuse geoloogilise kaardistamise osakonna juhataja. Märkides viimatise, Jaapanit raspeldanud katastroofi kohta: "Vaikse ookeani tulevöö on läbi aegade olnud maavärinate sünnimaa – nii nagu nad seal praegu toimuvad, on nad ka enne toimunud. Huvitav on muidugi see, et sellest viimasest maavärinast tuleb ikka veel ridamisi järeltõukeid, aga noh, kuu või teise pärast saabub ka sinna regiooni rahu. Ja ma arvan, et mitte ainult kümneteks, vaid võib-olla sadadeks aastateks. Eks ta ikka ole nii, et maakera elab ühes või teises kohas oma ägedamad kataklüsmid välja ja siis tõmbab natuke hinge."

Maavärinate reastamisel tuleb kindlasti arvestada asjaolu, et mida kaugemale ajas tagasi rännata, seda keerulisem on maavärina tugevust hinnata, sest ühtse mõõtkava selleks andis isand Charles Richter alles 1935. aastal.

Ohvrite loendamisel peab kindlasti silmas pidama rahvastiku rohkust nüüdisajal ja näiteks 1755. aastal, kui maavärin pühkis 1. novembril minema Lissaboni linna. Ja kes seda teab, kui tugev toonane maavärin täpselt oli ja millised oleksid samalaadse kataklüsmi tagajärjed tänapäeval.

"Põhjus, miks looduskatastroofid on nii ohvriterikkad, peitub selles, et üha rohkem inimesi elab nii võimalike tsunamide kui ka maavärinate poolest ohtlikes kohtades," tõdeb Ain Kallis.

Okei, Jaapanis on igal pool vesi ees, saare pealt pole kuhugi minna, seal ollaksegi tihedalt koos, aga kallastele ettevaatamatult lähedal elatakse ka teistes paikades.

"Bangladeshis ja India idaosas, Gangese ääres, on maapind ookeani veetasemest vaid paar meetrit kõrgem ja kui ikka tuleb suur tormi- või tsunamilaine, siis see uputab kõvasti," näitlikustab Kallis.

Teadlasena on Bangladesh tema lemmikriik, sest seal juhtub alati midagi. 1970. aasta novembris ei arvestatud seal ilmateatega ja tagajärjeks oli möödunud sajandi ohvriterohkeim katastroof.

Looduskatastroofi mõju saab mõõta kaheti

"Tugev tsüklon lükkas vee Bengali lahte kokku – täpselt nii nagu 2005. aastal Pärnu lahte – ja uputas ühe ööga pool miljonit inimest," ütleb Kallis. Nentides kurvalt: "Kus inimesi tihedalt koos, seal neid loodusõnnetustes ka surma saab."

Muljes, et just viimasel ajal juhtuvad looduskatastroofid kuidagi eriti sageli, on oma osa ka online-maailmal.

"Elame infoajastul ja iga väiksemgi krõpsatus, mis kuskil toimub, jõuab kohe terve maailma ette. Seepärast on meil tunne, et tõesti – katastroof on katastroofi otsas," pakub Kalle-Mart Suuroja.

Ain Kallis illustreerib: "Krakatau vulkaani purskest 1883. aasta 26. augustil sai Euroopa teada mitu kuud hiljem." Toonase vulkaanipurske tagajärjeks oli 40meetriste lainetega tsunami. Ohvreid loendati peaaegu 35 000.

Kas looduskatastroofid tulenevad kihvakeeratud kliimast või vastupidi – mõjutavad nemad meie igapäevailma muutumist? Õiged võivad olla mõlemad väited.

Aasta tagasi Islandilt kostnud pisikest vulkaanipumpsu ei pannud globaalne kliima tähelegi. Mida lähemal poolusele vulkaan asub, seda vähem suudab ta kaasa rääkida ülemaailmses ilmas. Ekvaatori kõrval paiknevad vulkaanid võivad pursates aga ilma teha küll.

"Kliimat mõjutavad troopikas, Mehhikos või Indoneesias toimuvad pursked," selgitab Kallis. Oluline on atmosfääri sattuva tuha ja gaasi keemiline koostis, ning see erineb regiooniti. "1991. aastal Filipiinidel Pinatubo vulkaani purske tagajärjel õhku sattunud väävliühendid mõjutasid maakera keskmist temperatuuri mitu aastat."

Just Pinatubo kontole kirjutatakse asjaolu, et 1992. aastal oli planeedi globaalne temperatuur tervelt pool kraadi madalam kui õigustatud ootus ette nägi.

Üleüldise globaalse soojenemise kraesse võib aga kirjutada troopiliste tsüklonite tekitatud orkaanide mõnevõrra ägedama iseloomu viimasel ajal.

"Sellel on ka väga loogiline tagapõhi: kui on soojenemine, siis – teatavasti on soojus ka energia mõõt ning kui kõik siblib ja liigub kiiremini, võivad ka tsüklonid tugevamaks minna," analüüsib Andres Tarand.

Samas on väike kliima kõikumine ja selle tagajärjed Maa ajaloos mitu korda läbi mängitud. Troopiliste tsüklonite hooajal Ameerika randu ründavast kümmekonnast orkaanist on varemgi juhtunud mõni olema keskmisest äkilisem.

Augustis 2005 New Orleansi rapsinud Katrina orkaani kohta öeldi nagu ikka: niisugust loodusõnnetust ei ole Ameerika Ühendriikide ajaloos veel olnud.

"Aga on küll!" upitab Kallis ajaloolise tõe toolile. "Palju hullem katastroof oli Ühendriikides 1900. aastal, kui mitte kaugel New Orleansist, Galvestoni linnas hukkus ühe ööga eri andmetel 10 000–11 000 inimest. Aga kuna asi juhtus nii ammu, on see jäänud ameeriklaste mõtetest kaugemale."

Ehkki nii pole võib-olla ilus ja õiglane, aga looduskatastroofi mõju saab mõõta kaheti: kaotatud inimeludes ja kaotatud rahas. Parimaid tabeleid oskavad neis asjus joonistada kindlustusfirmad.

Ain Kallis lappab kindlustus-agentuuri Munich Re 2010. aasta andmeid. 77% mullu looduskatastroofides hukkunuist sai otsa maavärina ja tsunami tõttu. Samas oli geoloogilisi loodusõnnetusi – maavärinaid, tsunamisid, vulkaanipurskeid – eelmisel aastal kõikidest loodusõnnetustest kokku suhtarvult kõige vähem – 9%. Ehk siis: harvaesinev katastroof on hukatuslikum.

Tormid ja uputused olid igapäevased – mullustest õnnetustest hõivasid need kokku 79%. Nende põhjustatud inimkaotused olid väikseimad – kõikidest 2010. aastal maad raputanud katastroofide tõttu hukkunuist leidis vaid kolm protsenti tormi või üleujutuse tõttu märja haua. Ehk siis: kõige sagedasemad õnnetused säästavad enim inimelusid. Kuidas nii?

"Tormide teket ja teekonda suudetakse viimasel ajal väga hästi ennustada," selgitab Kallis. "Ja inimesed oskavad end vajalikuga varustada ja varjuda. Aga maavärinate puhul pole mitte midagi teha – kui need tulevad, siis inimesed seal ka surevad."

Majandusliku miinuse suhtarvud – ikka kindlustusagentuuri kontorist vaadates – olid mullu aga järgmised: 61% kindlustuskahjudest tuli märkida tormide ja uputuste kraesse, 35% sai kanda maavärinate kontole. Ehk siis: tormid ja uputused satuvad sageli ka kohtadesse, kus toimetavad kindlustusfirmale huvipakkuvad inimesed ja ettevõtted. Maavärinad raputavad aga tihti piirkondi, kus elab küll palju inimesi, aga kus varanatukese kindlustamisest sageli suurt midagi ei teata ega peeta.

Aastad lihtsalt polegi vennad, ja nii on

Et aastad – õigemini viisaastakud, sest klimatoloogid vaatlevad sündmusi viie aasta kaupa – pole vennad ja loodusele meeldib mitmekesisus, varieeruvad ka hukatuslikud katastroofid. Kallis refereerib: kui 1975.–1979. aastani sai kõige rohkem inimesi hukka maavärinates, siis 1970.–1974. aastani oli looduskatastroofidest surmapõhjustaja number üks hoopis põud.

Suur majandustüli ja meelehärm võib teinekord aga tõusta üsna tühjast tuhast. Aastatagune purse Islandil oli maailma (kaasa arvatud vulkanoloogilises) ajaloos tähtsusetu sündmus – Pompeji linna koos pürjelitega peaaegu 10meetrise tuhakihi alla matnud Vesuuvi purskega on seda kohatu kõrvutadagi.

Et Eyafjallajökull sattus aga kogemata häirima suure osa Euroopa lennuliiklust, pole tema põhjustatud peavalude kogusummat isegi võimalik kokku rehkendada.