Inimesed

Reisikirjanik Roy Strider: "Rokkmuusika võib inimesi magama panna ja üles äratada." (10)

Rando Tooming, 16. aprill 2011, 09:01
Foto: Aldo Luud
Eelmisel nädalal, kui Roy Strider (36) parajasti oma talu kaevus turnides suure sula tagajärjel üleujutatud elektripumba süsteemi päästis, helises taskutelefon. Vee ja taeva vahel kõõluv mees haaras mobiili ja imede ime – kaevus oli isegi levi.

Kõne tuli Strasbourgist, otse Euroopa parlamendist. Kristiina Ojulandi assistent teatas rõõmusõnumi: parlamendi saadikud otsustasid tunnistada Tiibeti Hiina poolt okupeeritud riigiks!

Samal teemal

Seda oli ühtäkki palju rohkem, kui Roy ja teised Tiibeti vabaduse eest võitlejad kogu maailmas oodata oleksid osanud.

Aga mis mees on ülepea see võõrapärase nimega endine punkbändide kitarrist, üks anarhistliku veebikeskkonna Punamust kunagistest algatajatest? Ajalehe Postimees kolumnist, kes elab vaheldumisi Nepalis, Tiibetis, Indias, Guatemala ja Mehhiko piiril asuvas zapatistide legendaarses kommuunkülas La Realidad või koos oma kolme suure koeraga Põlvamaal esivanemate talus?

2008. aastal sai Roy kirjutatud raamat "Himaalaja jutud" Eesti reisikirjanduse peaauhinna. Praegu kogub ta Eestis ja Lätis ainest Baltikumi-teemalise Sherlock Holmesi loo kirjutamiseks ja rajab vahelduseks kodutallu hobumuuseumi. Paari nädala pärast siirdub Roy mõneks ajaks Mongooliasse, et teha eeltööd dokumentaalfilmiks illegaalsetest kullakaevandustest. Ka Briti meediakontsern BBC tahtis sealsamas hiljuti samateemalist filmi teha, kuid neid rünnati armutult ja lõhuti kaasasolev tehnika. Hea, et inimesed eluga pääsesid.

Teine põhjus Mongooliasse minekuks on Roy Strideril veel. Proosalisem ja samas ka romantilisem – Mongoolia valvekoer Häirä, kelle ta sealt kutsikana kunagi kaasa tõi, tahtvat nüüd kauget kodumaad külastada ja seal kaameleid taga ajada.

Intervjuule Tartu vanalinnas ilmub Roy seekord koos oma teise suure koera Rockyga, kelle nimi on tegelikult Emil. Roy kannab aasiapäraseid rõivaid ja Mehhikos zapatistide kommuunis toodetud nahast saapaid. "Seal maal saabasteta ei saa, madusid on palju," ütleb ta jalavarjudele pressitud revolutsioonilist embleemi näidates.

Sinu kui vasakpoolset ideoloogiat pooldava mässumeelse inimese puhul mõjub koostöö europarlamendiga ausalt öeldes pisut ootamatuna.

Olen kaks korda käinud europarlamendis Tiibeti teemal kõnelemas, korra peapanelistina. See näitab eelkõige, et ka rohujuure tasandilt saab tegutseda. Selleks pole tarvis kuuluda ühtegi erakonda või olla mõne poliitilise liini sabarakk. Tänapäeval on inimestele tõepoolest paljud teed lahti.

Euroopa Liidu vastu pole sul miskit?

Olin üsna skeptiline, kui see majandusühendus tekkis, aga Euroopa parlament mulle ausalt öeldes isegi meeldib, kuna sinna on koondunud lai palett kireva mõttemaailmaga inimesi. Esimest korda Brüsselis parlamendihoonesse minnes tundsin end tõepoolest mingi kollaborandina. Kuid siis nägin parlamendihoonele tõmmatud hiigelloosungeid, kus nõuti birma dissidendi Aung San Suu Kyi vabastamist. Mulle selgitati, et saadikud tellisid need bännerid ja need ripuvad seal juba mitu aastat. Vaatasin, vau – osa neist on ju samasugused demonstrandid. Läksin justkui kergema südamega edasi. Sel aastal olid seal üleval samasugused bännerid, veidi muudetud tekstiga, kus hõisati, et Aung San Suu Kyi on lõpuks ometi vaba.

Oled ise ka tema eest seisnud?

Väga otseselt mitte, kuid meenub, kuidas me kunagi koos Silver Meikariga pidasime Tartu Ülikoolis loengut teemal "(Demokraatia)vaba ja (eba)õiglane maailm". Jutt läks Birma režiimile. Silver ütles õigesti, et midagi on keeruline teha. Mina vaidlesin vastu, et kui väga palju maailma inimesi sõidaks Birma naabruses olevatesse riikidesse ja ületaks kokkulepitult korraga Birma piiri – ütleme, sada või viissada miljonit inimest –, oleks režiim jõuetu. Kas sõdurid hakkaksid seda massi tulistama? Muidugi mitte, sest neil ei jätkuks närve ja padruneid. Aga kui kõik need inimesed kas või lihtsalt läheksid kohale, seisaksid tänaval ja ? la sööksid jäätist, oleks Birma teine. Küsimus on kriitilises massis. Seni, kuni sinna läheb kümme või sada inimest, ei muutu ilmselt midagi.

Parlamendis tekkis ka kriitiline mass?

Nagu näha. Resolutsiooni mustandis oli ka nõudmine, et Hiina võimaldaks Tiibetile tegeliku autonoomia ja et Tema Pühadus dalai-laama peab saama sõita tagasi oma kodumaale. Mul oli õnn resolutsiooni mustandi kirjutamisel kaasa lüüa. Kaks häält jäi puudu, muidu oleks ka see läbi läinud. Usun, et tulevikus on need kaks häält saavutatavad. Maailm kas muutub ise nii-öelda Hiinaks, otsides vaid majanduslikku kasu, või siis hakkab ühel hetkel lihtsalt talumatult vastik. See hetk tundub hingavat juba meie seljataga.

Tema Pühadus dalai-laama tuleb augustis oma kolmandale Eesti-visiidile. Eestis on IRL erakonnana võtnud Tiibeti toetusrühma ja asjaajamise parlamendis enda peale, aga ametliku vastuvõtmise küsimus on ikkagi väga lahtine. Mis sa sellest kõigest arvad?

Olen jah saanud aru, et Silver Meikar ja Aleksei Lotman, kes seni asjaga on tegelnud, jäid mõnevõrra kõrvale. Nüüd ongi visiit jäänud justkui ühe erakonna pärusmaaks. Olen samuti olnud ühenduses dalai-laama administratsiooniga. Kui viimati Londoni esinduses viibisin, räägiti, kuidas Rootsis või Taanis üritas üks väga rahvuslik – isegi natsionalistlik – erakond Tema Pühadust visiidile kutsuda. Tema külaskäigust oleks seega kujunenud partei sisepoliitiline kampaania. Kutsest keelduti. Selle peale hakkas mul küll üks kelluke helisema. Pelgan pisut, et meil võib samamoodi juhtuda. Tehakse pildid, näidatakse end koos suurmehega. Aga Tiibeti teemat niisama paari lausega pole kerge lahti seletada.

Püüa palun siiski paari sõnaga!

Kuna visiit on maailmas juba tähelepanu äratanud, võib juhtuda, et Eesti poliitikud ja teatud ringkonnad surutakse liialt nurka, sundimaks neid mingit seisukohta võtma. See oleks ilmselt kehv areng nii välisministeeriumile kui ka visiidi korraldamisel suurt ja rasket tööd tegevale Sven Grünbergile. Mõistlik oleks leida ühisosa ja analüüsida, mida võimalik muutus tiibetlaste toetamiseks kaasa võib tuua. Toetuse avaldamine võib olla Eestile hoopiski kasulik!

Väga harva. Ega ma ei ole suurem asi kitarrimängija. Eesti mõistes olen küllalt pikalt igasugu ansamblites mänginud, ehkki pean end muusikuna täielikuks amatööriks. Aga bändid... no alles jäigi ainult üks liige... ja tuleb tunnistada, et see ei olnud mina. Soovin allesjäänud liikmele head ja paremat!

Neis maades, kus sa viimasel ajal oled elanud, punk- ja rokkmuusikat vist palju ei kuulata. Milline su side rokiga üldse on?

Täna ma pigem vastustan ennast neile väärtustele, mida rokkmuusika endas kannab ja võimendab. Rokkmuusika võib inimesi magama panna ja üles äratada. Rokiga kaasneb selline nähtus nagu fänlus, mis paneb inimesed sageli magama. Lugude sõnum on aja jooksul omandanud teistsuguse tähenduse. Ka Vennaskonna omade. Lisaks tekkis mul juba aastaid tagasi paljudelt mängudelt koju sõites sõna otseses mõttes prostituudi tunne.

Oma Aasia filmiõhtutega pakud alternatiive?

Üleeile just oli Genialistide klubis regulaarselt toimuv Aasia filmiõhtu. Neid olen teinud 2009. aastast. Uskumatu, milline Ida-huvi inimestel on. Keedan selle piirkonna teed, räägin lugusid juurde. Alati on tulnud täismaja. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed lahkuvad ja ei ole purjus, vaid neil on hoopis teistmoodi emotsioonid. Elame ajal, mil Aasia filmiõhtule tuleb Tartus kaks-kolm-neli korda rohkem inimesi kui mõnele rokk-kontserdile. Ühiskond hakkab mõttetust mürglist väsima.

Need õhtud annavad sulle vabakutselisena siis vähemalt teenistust?

Ühe õhtu eest saan 35 eurot.

Millest sa sel juhul elad, reisid ja talu üles ehitad?

Üks sõber küsis filmiõhtu järel sama. Vastasin, et elan kirjutamisest. Kirjutan viimasel ajal väljapoole Eestit mitu korda rohkem kui Postimehes.

Koos paari seltsimehega on meil MTÜ, kus kirjutame projekte. Ma ei ole enam aastaid mõelnud, et peaks meeleheitlikult raha teenima. Kui Himaalajast naasnuna maale elama kolida otsustasin ja hurtsikut ehitama asusin, oli mu eelarve 20 000 krooni. Selle olin Aasias elades kõrvale pannud. Korraga hakkasin saama mingeid stipendiume, preemiaid ja auhindu. Postkasti saabusid lepingud. Ma ei jõudnud veel õieti arugi saada, kui hurtsik juba ilma laenu võtmata valmis oli saanud.

Aasias rändamine on õpetanud kasinalt elama?

Seda ka. Vesi tuleb kaevust. Maja kütan puudega. Maksan interneti, mobiiltelefoni, elektri ja auto kütuse eest. Auto just vahetasin välja ökonoomsema vastu ja ühtegi tühja sõitu ma ei tee. Kui kuhugi esinema kutsutakse, saab enamasti tasu ja sõidukulud kaetud. Pealegi meeldib mulle väga kodus olla. Mul on seal kogu aeg midagi teha, ehitada. Teen juba ka ise kodujuustu ja keefiri, õlut ja veini. Plaanin hanedki võtta, et mingeid mune edaspidi mitte poest osta. Üritan teha kõike nii, et see võtaks võimalikult vähe ressursse.

Oled taimetoitlane. Toidu kasvatad ise?

No ma ei söö liha. Palju kasvatan ise jah. Mulle meeldib, kui tean, kust toit on tulnud. Sel aastal teen vagude asemel terrassid. Peale aukudega kate, mille sisse seemned. Taim kasvab august välja ja umbrohi tema ümber kasvada ei saa. Rohimise ärajäämine tähendab tohutut ajavõitu. Ainult kahjuritõrjet on vaja teha. Eelmisel aastal pritsisin nõgeseleotisega, tänavu kavatsen istutada saialilli ja lavendleid, mis loodusliku peletina toimivad.

Kolm suurt koera ometi juurvilju ei söö ju?

Kuna mu enda kulud on nii minimaalased, siis tulebki välja, et koerad söövad kaks korda suurema summa iga kuu ära kui mina. Sealjuures saavad nad freegan liha tapamajast – maod, kopsud ja muu, mis muidu põletamisele viidaks. Kuivtoit tuleb osta.

Kui Mehhikost tagasi tulin, leidsin endale ka hobuse. Nüüd just kirjutasin PRIAsse MTÜ poolt projekti hobustega seotud hoone rajamiseks ja meie üllatuseks saime maksimumpunktid! Sellest tuleb Eesti hobuse ja hobuajaloo väikemuuseum, küllalt põnev projekt.

Kas külas naabrile laenamine ikka toimib?

Vahetusmajandus on maal ikka au sees. Mul näiteks oli vaja trepi käsipuud. Külas on oskuslik sepp, kellele vastu andsin kivivilla. Sepp soojustas oma elumaja pööningu ära, tegi mulle minu vanast kaevuvinnast draakonikujulise trepikäsipuu. Kõik olid rahul.

Tallinna sa enam elama ei kipuks?

Tallinn on ju Eesti mõistes metropol ja need ei meeldi mulle mujal ka. Neis on närviline elu ja ela-kiirelt-sure-noorelt mentaliteet. Käin Tallinnas nii vähe kui võimalik ja nii tihti kui vajalik. Õnneks ei ole tihti vaja käia.

Lennujaam, see universumi ussiauk, nagu sa "Himaalaja juttudes" kirjutad, asub ikkagi Tallinnas.

Riias ikka ka! Tartus on ju ka lennujaam. Aga jalgrattaga metsavaheteed vändates on universumi olemasolu kõige rohkem tunda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee