Tõnu Ojale tõi raadioauhinna surmahirmus mehe roll (3)

Eesti Rahvusringhääling auhindas Tõnu Oja loetud rolli Martin Alguse kuuldemängus "Laviin" Raadioteatri näitlejaauhinnaga 2010.

"Selle rolli tegemise ajal, see oli ka juba aasta tagasi, ei mõelnud ma küll mitte, et ma võiks selle auhinna saada," sõnas Tõnu Oja. "Mul polnud see enam meeleski, me juba peaaegu aasta tagasi tegime seda kuuldemängu."

Siiski tundub talle praegu tagantjärele, et roll oli hästi tehtud: "Arvan, et see oli usutav."

Raadioteater kui noorpõlvearmastus

Kuuldemängu sisu on selline, et mees jääb Austrias oma puhkemajakeses laviini alla ja tal tekib hirm, et äkki ta elu on otsas. Ta helistab saatkonda ja kõneleb töötajaga, keda ta varem on solvanud. See roll on surmahirmus inimesest. "Ma olen seda lausa kaks korda üle kuulanud, peaaegu isegi usun seal ennast."

Kas siis alati ta end oma rollides ei usugi? "Muidugi mitte!" vastas armastatud näitleja. "Eriti vanemaid rolle on endal raske kuulata, tahaks kangesti neid ümber teha. Vanemaid kui 15 aasta taguseid rolle ei taha aga üldse näha jah. Raadiost kuulata polegi veel nii hull, aga telest ei taha küll näha."

Raadioteatriga puutuski Oja oma elus enne kokku kui päris teatriga. "Raadioteater on minu noorpõlvearmastus," pajatas Oja. "Esimese teatrielamuse sain Kloostrimetsas Pätsu majas, kuhu mu Siberist tulnud vanaisale oli korter antud. Olime vennaga kahekesi Saksa raadio küljes kinni, kuulasime "P?l tänava poisse". Ma mäletan veel, kui me kahekesi nutsime."

Teine mälestus on Ojal 1960ndate keskelt, kui raadios algasid järjejutud. "Pidin olema siis kolmandas klassis, sain endale magnetofoni ja hakkasin neid järjejutte kohe maha lindistama. Meil oli päeval sel kellaajal, kui raadios kuuldemängu lasti, söögivaheaeg. Ma jooksin koolist koju ja panin magnetofoni mängima. Panin hästi pika lindi hästi aeglase kiirusega, siis jooksin kooli tagasi. Pärast kooli, kui koju tulin, käis ketas tühjalt ringi. Nii sain ma kolmveerandi järjejutust kuulatud, sest ülejäänu jaoks linti ei jätkunud."

Veel mäletab Oja esimese omateenitud raha eest ostetud Estonia stereoraadiot, mis osutus täiesti mõttetuks ostuks, kuna see võttis nõukogudeaegseid segajad liiga hästi vastu. "Nii et kui oled lapsepõlvest saati raadiot armastanud, siis lõpuks hakkab see ka sisse tooma," leidis Oja.