Inimesed

Hardo Aasmäe: varjatud seltskonda pole olemas  (4)

Rando Tooming , 9. aprill 2011, 08:56
Ehkki vandenõuteoreetikud arendavad võimsaid teooriaid varjatult maailma valitsevast salaühingust, toimub majandusgeograaf Hardo Aasmäe sõnul tegelikkuses kõik täiesti avalikult.

Eesti Rooma Klubi (ka Rooma Klubi peetakse üheks uue maailmakorra kantsiks) asepresidendina peab Hardo Aasmäe uue maailmakorra teooria selliseid kirjeldusi lapsikuteks muinasjuttudeks. «Absoluutselt lootusetu üritus! Sellist varjatud seltskonda pole olemas, kuigi maailmas eksisteerib terve hulk mõttekodasid, nagu näiteks Bilderbergi grupp või Rooma Klubi, kes kõik püüavad suunata üldsuse mõtlemist ja leida tänases hallis igapäevasuses tuleviku idu, mida peaks kastma, hoidma, toetama ja märkama,» teab Aasmäe.

Uue maailmakorra teooriat peab ta otsesõnu suureks jamaks, kuna massiivsed pöörded maailma lähiajalooski on tulnud kõigile suure üllatusena. Nii Nõukogude Liidu kiire kokkuvarisemine kui ka mõne kuu jooksul kulutulena lahvatanud araabia maailma mäss, mida keegi ei suutnud ette aimata, kõnelevad Aasmäe arvates otseselt selle hüpoteesi vastu. «Muidugi tekib mõte salapärastest kaadritagustest niiditõmbajatest. Mina ütlen, et see käib üle jõu! Ka seda tänast araabia maailma tähelepanelikult vaadates näeme, et igas riigis on eri probleem. Süsteem laguneb tänu sellele, et ehkki vastuhakud evivad erinevat iseloomu, oli araabia maailma nii-öelda nahk laias laastus sarnane: see oli autoritaarne, poolilmalik ja läänest majandusliku või sõjalise abi tõttu sõltuv. Kokkuvõtvalt: diktatuur kehtestati terves regioonis ühtemoodi, aga mässama hakkasid kõik erinevalt. Kust tulevad need uue maailmakorra salapärased korraldajad, kui ei suudeta ennustada, millal Egiptuses mässama hakatakse?» pööritab Aasmäe silmi.

Rahamaailm tegutseb omasoodu

Aasmäe kinnitusel on maailm piirkonniti väga erinev. Eesti kui väga jõukas riik kuulub nõndanimetatud kuldse miljardi klubisse – pärast jääaega pole tema sõnul Eestis kunagi nii palju raha ja rikkust olnud kui praegu. Majandusgeograaf toonitab, et televiisorit vaadates tundub maailm ühesugusena seetõttu, et siinne meediaruum keskendub «kuldse miljardi» (kuhu me ka ise kuulume) probleemidele.

Tõeline uus maailmakord tähendaks Aasmäe sõnul erakordselt mõjukaid inimesi Hiina kommunistliku partei poliitbüroos, Jaapani kuningakojas, Londoni Citys, Rio de Janeiro ja S?o Paulo majanduseliidis. «Kuidas see seltskond teoreetiliselt kokku saab, nii et ta suudaks kõiki ülejäänuid mobiliseerida ja ise sealjuures absoluutselt märkamatuks jääda?!»

Internetis liiguvad fotod uue maailmakorra müntidest, mis kannavad Ameerika dollariga sama sümboolikat, kuid ei ole Ühendriikide keskpanga väljastatud. Kas ei valitsegi too uus maailmakord pigem juba ammu kapitalismi vereringet – maailma pangandust?

Aasmäe möönab, et maailma rahandus möllab seoses turgude avanemise ja liberaliseerimisega tõepoolest omasoodu. «Kontrollida on seda võimalik vaid rahvuslikes piirides. Piltlikult öeldes on olukord selline, et sa teed ühes riigis kindlaks vägistaja isiku, aga kui ta pääseb üle piiri naaberriiki, ei saa teda kinni võtta ega süüdi mõista. Kriminaalpolitseil siiski on Interpol ja vägistaja saab ka teises riigis kinni pidada. Rahandusmaailmas selline piirideülene jõud puudub ja seal see niinimetatud uus maailmakord end mingil määral teostabki. Neid nimetatakse lihtsalt rahvusvahelisteks finantsspekulantideks.»

Eksisteerivad kõigi silme all

Miks rahale kontrollorganit loodud pole? Aasmäe nendib, et kuna maksuparadiisidele ja rahanduse turvapaikadele peavad jahti kogu maailma vasakpoolsed, kes tahaksid selle rikkuse laiali jagada ja kapitalistlike vereimejate pesad hävitada, sallib maailm neid tsoone põhjusega. «Rahvusvahelise rahanduse püsimajäämise seisukohalt on need piirkonnad hädatarvilikud. Kui raha turvapaigad hävitada, oleks maailma rahandus omadega plindris. See oleks võrreldav looduskaitsealal küttimisega – kui üldise nälja ajal seda lubadagi, pistaks inimene loomariigi nahka. Ka maailma rahandus on ökoloogiline tervik. Vasakpoolne kujutelm, et otsime üles kõik need, kes raha peitu viivad, võtame raha endale ja laseme planeedi majanduse hüvanguks käiku, on sügavalt ekslik.»

Rahanduse valdkond on Aasmäe sõnul küll ühtepidi rahvuslikele kontrollidele allutatud, aga seoses turgude avanemisega ei suudeta seda stabilisatsiooni kuidagi tagada. «Rahvusvahelise valuutafondi ja teiste käed on nii lühikesed ja volitused nii tühised, et neid võiks nimetada rahandusliku abi organisatsioonideks. Seal pole rahaturgude korraldamisega mitte mingit pistmist.»

Kui kogu aeg oletatakse, et uue maailmakorra taga seisavad mingid ülisalajased, ainult omavahel kohtuvad jõud, siis majandusgeograafi seisukohalt on tegelikkus risti vastupidine. «Miskipärast pole tavalised inimesed märganud, et see kõik on ammu avalikult toimiv! Seda nimetatakse lihtsalt G7-ks. Vahepeal tunti seda G8 nime all, aga Venemaa visati välja, sest ta on omadega käpuli. On ka G20 olnud. Jõukate tööstusriikide (kes käsutavad raha ja vara) esindajad arutavad asju. Ühtegi paberit ega protokolli ei tehta. Neil puudub juriidiline isik, peakorter. Pole põhikirja, esimeest ega mitte midagi, mis viitaks programmile.

Kõik arvavad miskipärast, et uus maailmakord on salaorganisatsioon. Vale puha! Tegelikult on need isikud kõigile teada: nende nimed on Sarkozy, Cameron, Berlusconi, Obama ja teised. Kogu aeg on siiski miskipärast räägitud juutidest, kelle osa on tänapäevamaailmas tühine, peaaegu märkamatu. Kõneldakse veel Hiina ülemvõimust, aga G7 vastu ei saa nemadki. Kui hiinlased ei kuula, tehakse neile lihtsalt kambakas.»

Veelgi enam. Aasmäe ütleb mõnusalt muheldes, et uus maailmakord oleme piltlikult öeldes ka meie ise, kuna Euroopa Liidu liikmena kuulub Eestigi servapidi G7 hulka.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee