Kadi Toom: minu söögikohas pakutakse hingetoitu (18)

Söömisalaste "erivajadustega" inimeste hulka võib lugeda ka teda ennast – ehkki oma söömishäirest sai ta jagu juba mõne aasta eest, on ta taimetoitlane praegugi.

"Facebookis ei olnud meie toidule paremat identifitseerimisvarianti – araabia köök, mehhiko toit ja muud säärased, nii et ainuke, mis sobis, oligi hingetoit," seletab Kadi, miks tema kohvikus pakutavat just sel moel nimetatakse. "Kodune ja samas midagi erilist, nii et ma ei oskagi siinset toitu muud moodi nimetada. Kindlasti leidub siin väga palju taimetoitu, palju kookoselisandiga – ise väldin lisaks lihale ka piimatoodete söömist, ainult vahel harva," räägib ta.

Keha on peas kinni

7–8 aasta eest, keskkooli lõpuklasside aegu, vaevles Kadi ortoreksia küüsis (sel puhul muutub tervislik toitumine kinnisideeks, menüüst kaob suur osa eluks vajalikust – Toim.) ja kaalus vaid 45 kilo. Liigne toitumisalane püüdlikkus sai talle lausa eluohtlikuks. "Ma läksin ise äärmusesse," tunnistas Kadi 2005. aastal Õhtulehele. "Sõin peamiselt ainult köögivilju, põhiliselt salateid, natuke kala ja puuvilja ka." Lõpuks jäid menüüsse alles vaid kapsas, porgand ja natuke vett, rääkis ta 2008. aasta suvel Kroonikale. "Sellega piirdusingi. Sellepärast oskangi öelda, et oma tervisega mängida ei maksa!"

Kadi tunnistas toona, et tal ei olnud varem midagi viga, ja ta teadis seda ise ka. "Aga kui keegi, kelle arvamus sulle loeb, ütleb, et võta nüüd alla, siis lööb see kuidagi mõistuse segi. Ma olin 18aastane – mitte nii noor, et poleks aru saanud, kui ohtlik selline asi on!" rääkis Kadi. "Aga mul oli viimaks iseendast kahju. Sest see on haigus, millest niisama lihtsalt üle ei saa, vaid tuleb midagi radikaalset ette võtta – haiguse põhjus on ikkagi kõrvade vahel." Ta käis psühholoogi juures, kuid see eriti ei aidanud. Suurim abi tuli hoopis sõpradelt ja iseäranis emalt.

Täna kinnitab Kadi, et artistina laval ei ole ta kunagi ekstra selle pärast tahtnud alla võtta, et paista teistele teatud raamidesse mahtuvana. "Aga enesetunde pärast olen kindlasti tahtnud vormis olla. Elu on nii tsükliline: mingil hetkel tunnen end väga hästi ja teisel hetkel seoses minu probleemse eluga, mille ma endale ligi lasen, ei tundu teinekord ka keha ideaalne," mõtiskleb ta. "Tegelikult on keha ainult peas kinni," lisab Kadi, kes on viimastel aastatel avastanud enda jaoks ka jooga.

Oma kohviku menüüst armastab ta ise üle kõige Kadi moodi kalapastat kikerhernestega. "Veel rohkem minu moodi on pasta siis, kui seal on ainult kikerherned. Ma ei söö eriti kala, ainult vahel harva," ütleb Kadi. "Ja väga meeldib ka tatra-köögivilja-kookosesupp – rääkisime emaga, et tatra hapusus võiks kookosega väga hästi sobida," seletab ta retsepti sündi.

Loobunud ka alkoholist

Enda sõnul Kadi lihtsalt tunneb, et ta ei taha liha. "See tunne hakkas kuskil 19aastaselt, mõne aja pärast tulid ka põhimõtted. Saad ju pidevalt igalt poolt infot: lugesin toona loomakaitseseltsi lehekülge ja videod, mida nägin, olid nii võikad! Ma ei taha üldse meenutadagi, kuidas loomi ja kanu kasvatatakse," tunnistab Kadi, et sai sellest infost toona lausa trauma. "Sealt alates ongi lihale ei-ei-ei! Isegi mitte kana!"

Liha ja piimasaaduste kõrval on Kadi loobunud ka alkoholist. "Kunagi olid ajad, kus tundsin, et tahan veini, jõin õhtul pool pudelit ära ning mul oli mõnus olla. Nüüd ma ei tunne, et vajaksin isegi lonksukest. Areng sinnapoole on toimunud kindlasti tänu joogale." Kadi usub, et kui jooga poleks temani jõudnud, oleks ta praegu närvilisem ja keskendunud pigem oma peas istuvale egole. "Võinuks juhtuda, et oleksin tegelnud vanaviisi popmuusikaga ja üritanud-üritanud-üritanud-üritanud, kuulamata oma hinge."

Kadi seletab, et puhastab oma keha ja meelt kogu aeg ega vaja seetõttu lohutust, kosutust või meelelahutust. Ent kui mõnel argipäeval on olnud palju rabelemist, võtab ta endale julgelt ühe päeva, kui unustab telefoni jopetaskusse ja lihtsalt oleskleb. "Ma vajan selliseid päevi!"