"Ega ma oma hüüdnimest lahti saa – Jänku või Jänks, see jääb!" (32)

Mida peavad aga tegema kõik need sõbrad-tuttavad, kes seni Lainet Jänksiks või Jäneseks kutsunud? Tolle hüüdnime sootuks maha kandma? "Eks elu näitab, aga juba on nii mitmedki tuttavad öelnud, et ega ma sest hüüdnimest lahti saa – et Jänku või Jänks, see jääb," muigab Laine, kes harjumuspärase hüüdnime säilimisest üksnes rõõmu tunneb ega leia, et nüüdset Laine Randjärve sel kombel kutsuda ei võiks. "Jänkudeks hüütakse ju igasuguseid inimesi, ka neid, kes päriselus kunagi Jänesed pole olnud."

Ratsionaalne otsus

Et eksminister just praegu nimevahetuse ette võttis, mitte mullu suvel, kui Laine ja Viljar Jänes pärast nelja-aastast lahuselu ametlikult lahutasid, on kaunis kalkuleeritud otsus. Lihtviisilisest emotsionaalsusest stiilist "mul tuli mõte nime vahetada" on asi valgusaastate kaugusel.

"Konkreetselt ikkagi mõtlesin nimevahetuse peale pärast lahutust, see ei olnud mingi viimase nädala otsus," sõnab Laine. "Ütleme nii, et elu on inimesed lahku viinud, ja arvan, et mõistlik on, et ka Viljar saab rahulikult oma elu elada. Kui oled poliitikuna pildil, siis kõik, mida sa teed, on su enda vastutus ja terve hõimkond ei pea olema sellega pidevalt seotud. See on kindlasti ratsionaalne otsus."

Laine lisab, et tegelikult on tal nüüd käimas justkui uus eluetapp. Või siis uue lehekülje keeramine. Seda viimast igas mõttes. "Töökoha mõttes ja kuvandi mõttes ja nime mõttes," tähendab ta. "Mingil hetkel lihtsalt tuleb tõmmata joon vahele ja kõik. Nüüd algab kõik justkui uuesti."

Nimevahetuse sätitas Laine spetsiaalselt ajale, mis jäi ministriaja lõpu ja riigikoguaja alguse vahele. Segaduste vältimiseks. "Kui üks ametiisik, kel on voli alla kirjutada dokumentidele, mis on seotud seadustega, vahetab nime, siis tekitaks uus nimi asjaajamises palju segadust," teab Laine, kes pidas mõistlikuks ministritöö lõpetada ühe nimega ja parlamenti asuda teisega.

Jänestekogu on kokku kuivanud

Et koos Jänese nime minevikustamisega kaob maa pealt ka Laine jänestekogu, pole oodata. "Sellega on samamoodi nagu hüüdnimegagi," naerab ta. "Hakkasin seda tõepoolest koguma, kui sain Jäneseks – meile hakati neid jäneseid lihtsalt kinkima." Kingituste teel kogunes Lainel majapidamisse üle 250 jänese ning ühtäkki selgus, et ta ise ei mahu enam mängujäneste kõrvale tuppa ära. "Polnud enam riiuleid, kappe ega diivaneid, kus need jänesed võiksid viibida," muigab Laine. "Küsisin laste käest, kuidas nende jänestehuviga on, siis selgus, et Marit kogub hoopis karusid. Ja Liine ei kogu mänguasju."

Selmet mängujäneseid kilekottidesse ladustada, kinkis Laine juba mitu aastat tagasi osa efektsemaid pikakõrvalisi Tartu mänguasjamuuseumile. Sai tuppa ruumi juurde. Ning üsna hiljuti viis ta suure hulga mängujäneseid Nuku- ja Noorsooteatri nukumuuseumi näitusele. "Jänestekogu on tõesti kokku kuivanud," ütleb Laine rahulolevalt ja tunnistab naerdes, et ega talle enam pole mõtet jäneseid kinkida. Puhtpraktilistel põhjustel: "Siis ma pean jälle mõtlema, kuhu ta edasi kingin."

Ekslik oleks aga arvata, et Laine ligiduses enam ühtegi mängujänest ei näe: "Ega ma kõiki jäneseid ära kingi. Mul on rariteetseid jäneseid, mis on sõbrad toonud teistest riikidest. Lõplikult ma oma kodu jänestest ei tühjenda."

Ka ei rända tema ridikülist kuhugi muuseumi talismanjänes, mis pesitseb seal juba aastast 1994 ja näeb sestap üpris kulunud välja. "Las ta näeb väsinud välja, mis siis," muigab Laine. "Tõstan teda ühest kotist teise ja ta lihtsalt käib mul igal pool kaasas."