Inimesed
15. märts 2011, 07:01

Ulmeseriaalis «IT-planeet» mängiv Kuslap on ka päriselus ufot näinud

«Kuuldes seriaali teemat, olin esiotsa ikka väga pika hambaga. Andsin igaks juhuks mulle saadetud stsenaariumijupi lugemiseks ka abikaasale. Juba mõne minuti pärast hüüdis ta – see on ju täiesti vahva, kiiksuga roll! Aga naist ma usun, temal on selliste asjade peale taipu. Nii ma ulmeosa vastu võtsingi,» meenutab Voldemar Kuslap, kuidas ta sattus ulmeseriaali «IT-planeet».

Tagantjärele ei jõua ta seda hetke ära kiita. «Sattuda nii noorte ja võimekate näitlejate ning filmitegijate keskele oli ju puhas rõõm!»

Voldemar Kuslap on hommikul Estonia teatri juuksuri juures käinud ja oma hõbedased Rüütli-kiharad madaltihedaks maha ajanud. «Läksid teised juba õige metsikuks kätte,» tõmbab ta hellalt üle olematute lokkide. Viimati olid tal juuksed «metsikud» umbes kuu aega tagasi, kui ta seriaali «IT-planeet» võtetel vahuse peaga 20kraadises külmas lõdises, sest amatöörufoloogist pensionär Helmut oli seriaalis vastavalt stsenaariumile oma esimest arvutit käima pannes pauguga voolu ja vee ära võtnud.

Voldemar Kuslap on 46 lava-aasta jooksul mänginud sadu rolle. Ulmekomöödias pole ta aga kindlasti kaasa teinud, sest kogu selline maailm on talle võõras. Või kas ikka ongi, otsustage ise.

Igal juhul teab ta mobiiltelefonidest nii palju, et nendega peaks saama helistada. Selleks nad ongi. Mitte laiekraanfilmide ülesvõtmiseks ja vereproovide analüüsiks, nagu nüüd kipub olema. Ja arvutist teab ta nuppu, kust see käima käib. Oma meiliaadressi pole tal ka. Ainult abikaasa Kaie oma.

Meister ütleb, et seriaal on talle üllatus endalegi. On ta ju seni lugenud vaid talle määratud juppi ja kuhu kõik lõpuks välja tüürib, on talle täiesti teadmata. Seda saab – filmiski Voldemar nagu päriselus – näha alles siis, kui seriaal 16. märtsil käima läheb.

Kuslap ja tulnukad

Tulnukateema pole Kuslapile päris võõras. «Aastakümneid tagasi tulime Urve Tautsi ja Reet Lauluga kontserdilt Võrumaalt. Aeg oli juba hiline, kesköötund ammu möödas. Olime jõudnud kusagile Ussisoo kanti.

Vaatan aknast välja ega usu oma silmi: teadupärast peaks ümberringi olema ainult sood, aga väljast vaatab vastu valgustatud sigarikujuline aknaaukudega moodustis! Naisedki sattusid elevusse: Volli, mis see on? Seda tahaksin küsida teie käest, pärisin vastu mitte väiksema ärevusega.

Et tee oli kurviline, näitas valgustatud sigar end veel mitmel korral ja isegi liikus meiega kaasa. Alles Kose-Risti juures oli näha, kuidas sigar end Tallinna lahe poole tüürib. Rääkisin sellest pisut hiljem ka tollal teles töötanud Juhan Aarele. Temagi ütles, et telemajja oli tulnud samast juhtumisest palju kirju.»