Inimesed
15. märts 2011, 07:01

Voldemar Kuslap ja saatuse koputused (1)

Voldemar Kuslap on ka ise olnud olukordades, kus vikatimehe koputust on juba kuulda. Kõik lood on juhtunud lennukites.

Mõne kuu pärast saab 25 aastat päevast, kui 3. mail 1985 juhtus Eesti lennunduse suurim katastroof – Lvovi lähistel põrkasid kokku Tallinnast Kišinjovi lendama pidanud ning vahepeatuseks Lvovis maanduma hakanud TU-134 ja samast startinud, sõjaväele kuulunud An. Hukkusid kõik kahe lennuki pardal olnud, üle 100 inimese. «Ma olin mängu pannud kõik oma oskused, et samale lennukile pileteid saada. Selgus, aga, et tutvustest ei piisanud ja pileteid ma ikkagi ei saanud – ei mäleta enam, kas pidin leppima päev varasema või päev hilisema lennuga. Kuigi vandusin tol hetkel tuld ja tõrva, selgus, et tegu oli mu elu suurima lotovõiduga: ihaldatud 3. mai lennupilet andnuks ühtlasi ka pileti teistpoolsusesse.

Ma ei tea, kas teine samalaadne lugu oleks olnud võrdväärne eelmisega. Ootasime Lvovis peaaegu kümmekond tundi Tallinna lendu. Alles Tallinna jõudes saime teada, et viivituse põhjuseks oli Tšernobõli katastroof. Lendasime katastroofipaiga lähistelt üle.»

On kolmaski sama pikantne lugu. «Tõeliselt teravate elamustega oli kultuurireis Kanadasse 1971. aasta oktoobris – lennuk, mis meid sinna viis, hukkus tagasilennul Moskva lähistel 170 inimesega pardal, sellest kirjutasid kõik Kanada ajalehed mitmel päeval. Meie kahenädalane reis looduslikult imekaunis Kanadas toimus aga ainult lennukitega, mis valmistas kogu meie seltskonnale piisavalt närvikõdi.»