Raul Vaigla: bänd on nii hea kui selle trummar (4)

Lisades, et naljaga pooleks vastab trummari jutt ka tõele. Mitte et ülejäänud muusikud vähem olulised oleks, kuid rütmigrupi kui bändi mootori kvaliteedi üliolulisust on Raul kui Eesti üks kogenumaid bassimehi koos eeltatutega läbi 24 tegutsemisaasta ise korduvalt tõestanud. Algusest peale on Ultima Thule ilma mööndusteta kuulunud Eesti roki raudvara hulka.

Eelmise aasta lõpul üllitatud plaadil "Jälgede jälgedes" on aga läinud nii hästi, et vaevalt jõudis CD tehasest poelettidele, kui selle eest robinal auhindu sadama hakkas. Õigusega, sest tegu on äärmiselt tervikliku ja elamust pakkuva rokkalbumiga.

Pöördusid juurte juurde

Raul pole nõus, et kõike, mis Thule välja annab, ümbritseks automaatselt tohutu avalik tähelepanu. Ta märgib, et viis aastat tagasi ilmunud plaadil "Ingel ja suli" ei läinud nii hästi. "Kuigi minu meelest on ka see tugev plaat. Seda on raske öelda, miks mõni album paremini vastu võetakse. Võimalik, et rolli mängis halb ajastus – eelmine plaat ilmus suvel, siis on kõigil igasugu muud tegemised. Uue plaadiga oli vastupidi: kohe esimene lugu, mida R2s mängima hakkas, sai positiivse tagasiside. Plaat hakkas kohe oma elu elama," arutleb ta. Albumi edukus lähtub bassimängija sõnul paljudest teguritest: alustades sellest, et praegu läheb rokkmuusikal taas väga hästi, kuid on olnud ka palju vaesemaid aegu.

Rauli sõnul pöördus Ultima Thule "Jälgede jälgedes" salvestamiseks tagasi sinna, kust kunagi sai alustatud. Ehk siis linnahalli Matrixi stuudiosse. "Kogu aeg räägitakse, et plaadi saund on jube hea! Ongi paslik tänada selle eest siinkohal Elmu Värki ja Koit Saarmäed, kelle käe all lindistatud sai."

Bändiga salvestamisel tekib Rauli sõnul stuudios hoopis teistsugune energia kui üksi kodus arvuti taga nikerdades. "Salvestamine on kollektiivne protsess, enamiku asju linnahallis tegimegi vana kooli kohaselt: koos trummid-bass või kitarrid-laul. Hiljem sai siis üht-teist produktsiooni käigus lisatud."

Bänd kui jalgrattatiim

Lugusid keegi Thules käsu peale või võrdse jaotuse printsiibil ei kirjuta. Nii kuidas kellelgi parajasti midagi sünnib, palad ka käiku lähevad. Viimase albumi enamik tekste tuli Jüri Leesmenti sulest. "Kiire oli, nagu ikka. Viimane lugu valmis siis, kui rong juba liikus," muigab bassimees.

Mis alusel lood plaadile valitakse? Muusiku sõnul algab kõik sellest, et endal peab pala kuulates olema okei tunne. "Lugusid hakkasime kirjutama eelmisel kevadel. Kõigepealt sündis kolm-neli lugu, ülejäänud lood protsessi ajal või veidike varem. Me ei võta endale seda painet, et peame kogu aeg lugusid kirjutama – kui lood tulevad loomulikul viisil, siis need ka kõlavad paremini."

Ultima Thule sugust kaua tegutsenud profimuusikute punti võib Rauli hinnangul võrrelda toimiva jalgratturite rühmasõidu tiimiga, kus pikka maad sõites üksteist vastavalt vajadusele tuules veetakse ja välja vahetatakse. "Päris teiseks perekonnaks bändi nimetada ei saa, need asjad on ikka lahus. Meil on ju lisaks Thulele kõigil ka elus muud kohustused. Pole ju enam 20aastased, kes elavadki ainult pead-jalad koos prooviruumis." Samas kogunes Thule täies koosseisus enne "Jälgede jälgedes" tööprotsessi algust Hiiumaale Riho Sibula maamajja, kus kolm öödpäeva ainult neljakesi ninapidi koos veedeti. "Oligi nagu vanadel aegadel, kui polnud vaja kuhugi tormata, vahepeal asju ajamas käia. Tegime nagu noored mehed sauna, võtsime napsi, arutasime eelseisva lindistamisega seonduvat."

Samamoodi ei ole Ultima Thule ansambel, kel iga nädalalõpp raudselt kusagil kontsert toimuks. Päris igal pool nad ei esine ja rokiklubisid või sobivaid paiku Eestis liiga palju paraku ka ei ole. "Esinemised käivad nii, kuidas asjad kujunevad. Kuude lõikes on bändi kontserdigraafik väga erinev."

Täna õhtul saab Ultima Thulet kuulata Tallinna klubis Amigo.