Inimesed
11. märts 2011, 07:06

Inimene sõdurisinelis lahkus igaveseks (4)

"Seitsmes rood, paigale!" kõlab läbi Tehumardi hommikuse udu rühmakomandöri käsklus. Suitsevate tankide ja laipade keskel ilmub kaadrisse üks veidi sünge ja kurva olemisega mees ning kutsub pisut väsinud, ent kodusel häälel: "Poisid... Lähme!" Eile läks Enn Kalm, keda kehastas Rudolf Allabert, lõplikult.

End 43 aasta eest filmis "Inimesed sõdurisinelis" Enn Kalmuna eestlaste südamesse mänginud näitleja liitus eile oma langenud relvavendadega. Rudolf Allabert suri 71aastasena Mustamäe haiglas.

Ennast Kalju Komissarovi õpilaseks pidav Rudolf ehk Ruudi, nagu kolleegid, sõbrad, aga ka õpilased teda kutsusid, tundis end nii teatrilaval kui ka filmikaamera ees nagu kala vees. Tema kontol on ligi sada teatri- ning 30 filmirolli, ta tegi üle 30 lavastuse. Eesti filmiklassikasse kuuluvad tema Enn Kalm filmis "Inimesed sõdurisinelis" või Jüri Piir "Tuulte pesas".

Oma teatriaastate kohta on Allabert öelnud: "Palju head on sellest perioodist meeles. Ennekõike meenutan Kalju Komissarovit, kes tegelikult minust näitleja tegi. Andes mulle ropult tööd ja väga erinevaid rolle – krokodillipoisist kuni kähiseva süfiliitikuni "Optimistlikus tragöödias". Millised karakterid! Mulle meeldiski kohtutavalt karaktereid mängida."

Elu viimastel aastakümnetel andis ta oma teadmisi ja kogemusi edasi õppejõuna. Oma esimest õppejõudu ja kursusejuhendajat Rudolf Allaberti meenutas näitleja 70. sünnipäeva puhul üks tema paljudest õpilastest Priit Valkna: "Meie kursus saigi esimest korda kokku just 3. septembril 1989 ehk siis Rutsi 50. sünnipäeval. Kinkisime Rutsile juubeliks salli. Pidin kinki üle andes ütlema, et olgu teile antud niipalju aastaid, kui siin sallis on silmi. Aga ma vääratasin ja laususin, et olgu teile antud niipalju päevi... Hakkasin siis suure hirmuga silmi üle lugema, aga õnneks ma väga mööda ei pannud, sest oli suhteliselt suur sall."

Oma pedagoogiaastaid tollases Pedagoogilises Instituudis on Ruudi ise meenutanud: "Õpilased on minu jaoks kui elav järjepidevus. See on see, mis teeb südame soojaks. Kui ma 3. septembril Linnateatris tähistasin oma 70. sünnipäeva, tuli mind õnnitlema sadakond minu endist õpilast. Ma ei usu, et neid nii palju kohal oleks olnud, kui oleksin olnud halb õpetaja. Minu jaoks on see suurim õnn."