Priit Kuusk: sõbralikumat vastu-võttu kui islamimaades ei kohtagi (33)

Kuus juba legendaarseks saanud Uhhuuduuri väntajat on just tagasi jõudnud 3200 km pikkuselt retkelt maailma kõige rahutumasse kanti – moslemimaailma. Ilma ainsagi kriimuta. Isegi ärevaid olukordi ei tekkinud.

Üks meeldejäävamaid lugusid juhtus Jeemenis. Saaremaa mees Hannes Hanso kandideerib nimelt nädalavahetusel riigikogusse, aga et kodust kaugel on raske rahvast üles ärgitada, otsustas ta just Jeemenist saata oma valijatele 200 kihutuskirja. Korraldas valimisreklaami printimise, ostis ümbrikud ja margidki. Läks sealse pealinna Sana peapostkontorisse uurima, millal kirjapakk Euroopasse võiks jõuda. Valimisteni oli jäänud täpselt kuu.

Ent Jeemen on maailma silmis väga kuri paik, sest alles mõni kuu tagasi saadeti just siit paljudesse linnadesse kirjapomme. Kahtlust äratas iga Jeemenist väljuv kiri – saati siis selline pakk, mis võis ju tervet maailma taas uue pommilainega ähvardada. Pealegi olid kõik maailma lennuliinid avalikult keeldunud Jeemeni posti peale võtmast. Seda tegi ainult üks Türgi kompanii, kes vedas kirju siis, kui endal huvi tekkis.

Näitsik vaatas saatjat ja kehitas õlgu. Hannes uuris, kui kaua teekond võib kesta. Nädala? Kuu? Kuus kuud? Ei-ei, kuus kuud mitte, pistis tõmmu kaunitar Allahit appi kutsuma. Oli näha, kui segaduses ta tegelikult on. Aga kui Saaremaa inimesed saavad Hanso saadetise kätte 1. aprilliks (või koguni jaanipäevaks), ärge võtke seda aprillinaljana!

Mitmes riigis käärib

Jalgratturid sõitsid 30 päevaga läbi kuus riiki – pärast mitmenädalast alustust Iraanis liiguti kiirkorras läbi Omaani, Jeemeni, Bahreini ja Dijbouti Etioopiasse. Neid paiku, kuhu rännulised jõudsid päev enne või päev pärast suuri rahutusi, oli küllaga. "Rahvas on ärevil Omaanis ja Jeemenis," räägib Uhhuduuri üks tegelasi Priit Kuusk. Aga keset möllu ei sattunud keegi ja isegi relvatärin jäi eestlastel kuulmata. Ainult üks oli sarnane kõikides riikides – ainiti vahiti telekat ja otseülekandeid Egiptusest. Ja arutleti omavahel, kui kaugel on Mubaraki lõpp.

Priit Kuusk ütleb, et pärm kobrutas tegelikult ka juba Iraanis, kus inimesed on Egiptuse kiiluvees samuti ärevaks muutunud. "Me ei filminud neid, küll aga rääkisime südamest südamesse. Nagu üks mees ollakse veendunud, et vähemalt mõnekümne aasta pärast pole praegust Iraani enam olemas, see kord ei saa enam kaua kesta. Suured muutused on aset leidmas."

Ent mingit märki vaenutegevusest ei kohanud reisisellid kusagil. "Vastupidi: üha enam küpses veendumus, et sõbralikumat vastuvõttu ei kohta kusagil mujal kui islamimaades," väidab Priit Kuusk. "See on siiras lugupidamine külaliste suhtes, uudishimu meie päritolu vastu. Samuti uhkus oma riigi üle. See väljendus selleski, et paljudes külastatud riikides ei tarvitsenud muretseda oma asjade pärast. Need võis jätta rahumeeli ükskõik kuhu, ilma et neid keegi puutuks. Meenub seik Jeemeni väikesest külakesest, kus oli parasjagu käimas aasta suurim laat. Peatusime ülitagasihoidlikus hotellis, mida hüüdsime omavahel "Uhhuuduuri-Hiltoniks" ja kus ööbimine maksis umbes 7 endist Eesti krooni. Keegi meist unustas narile oma mobla ja läks laadale. Mõni aeg hiljem otsis meid taga noormees, kes oli meile järele jooksnud, et kuuele valgele mehele mobiil tagasi tuua."

Külalislahkuses suured erinevused

Islamiriikide seast paistab Priidu arvates eriti silma Omaan. "See näeb välja ja mõtleb täpselt samuti kui ülikõrgelt arenenud lääne superriik. Kõrgelt haritud ja kõrgelt tasustatud, ülihea sotsiaalsüsteemiga väikeriik. Muide – omaanlased ise ei tee kunagi musta tööd, selleks on neil Bangladeshist, Pakistanist või mujalt sealtkandist palgatud töölised. Seal kõrval on aga kohe Jeemen, üks vaesuse musternäidiseid. See on ainus Arabistani riik, kus on araablasi võimalik tööd tegemas näha," räägib Priit.

Sama erinev kui riikide majanduslik tase, on ka seal elavate inimeste külalislahkus. "Iraan on selles suhtes kõige võimsam näide: pole vist maailmas teist islamiriiki, kus mittemoslem võib vabalt nende mošeesse minna. Vähe sellest – seal isegi ööbida. Ka rahvuslik uhkus mõjub kõigile isemoodi. Omaanis ja Jeemenis rõhutakse sellele kindlasti, neis paigus pole võimalik käia ilma rahvuslikke riideid kandmata. Isegi turbani tõlgendamiseks on arutu hulk võimalusi," seletab Kuusk.

Omaette staatusemärk on eri riikides ka tulirelvade kandmine. "Nii nagu Kesk-Aasias on rikkuse märgiks vaipade rohkus, võib erinevates islami riikides näha mehi, kellel on rinnal mitte üks, vaid kolm-neli kalašnikovi. Järelikult on ta väga lugupeetud inimene, aga võib jätta ka väga mässulise mulje," seletab Kuusk idamaade kontraste.

Alkoholiga kitsas käes

Nagu teada, suhtutakse moslemimaailmas alkoholisse ülima vaenulikkusega, lausa keelavalt. Alkohol on keelatud enamikus riikides, vaid mõnes müüakse seda kallite hotellide veel kallimates baarides. Seoses sellega meenub Priit Kuusele vahejuhtum sadamalinnas AlMukhas, kus janu muutus inimesest tugevamaks. "Ülisalajastest allikatest uurisime välja, et kusagil võsaonnis on seda võimalik saada. Ainult et janune pidi veel väntama 4 km sinna ja neli tagasi. Kohale jõudes oligi lubatud võsabaar olemas, seda pidas läkiläkiga tumedanahaline. Meil oli linnast kaasa võetud rattakottides jääd ja saime 40 väikest õlut. Koos õllega saabus ka tolle reisi kõige romantilisem hetk: meie lebola oli 30 meetrit Punasest merest, nautisime päikeseloojangut, kohalikke kalureid kalmaarisaagiga tulemas ja oma õlut. Aga enamasti olid õhtud sellise sisuga, et jõudsime oma ööbimispaika, puukisime kõhud täis, veetsime mõned hetked raamatutega ja good night! Ei mingit õlletamist, ei mingit dispuuti."

Iraanis maksis õllepurk 7 dollarit (ülikange, aga kui alkoholivaba õllega lahjendada, siis täiesti joodav), Heineken samas AlMukhas 4 dollarit.

Et salakauba hinnad on soolased, üritati Iraanis veest, riisist ja suhkrust ise puskarit teha. "Keha vajas B-vitamiini, sest sõrmeotsad hakkasid lõhenema. Üritus ebaõnnestus totaalselt," nendib Priit.

Eestlasi leiti Omaanistki

Igaüks teab, et juba Heming-way tarkuse järgi peab igas sadamas olema vähemalt üks eestlane. Raske oli seda uskuda sellisest riigist nagu Omaan. Kuid kohe sinna saabudes helistas uhhuuduurlastele Lauri – Kihnu poiss, kes oma sõnade järgi pidavat olema maailma kiireima reisilaeva kapten. Sadamasse jõudes oligi meil vastas tiiburkatamaraan, mis sõitis kohalikku liini, meeskonnas veel kümneid eestlasi ja stjuardess Monika.