"Andsin lapsele edasi, et tema kriitikat võeti vägagi arvesse," muigab otse Pipi läbimängult tulnud Nele-Liis, kes mõjub kostüümi, paruka ja grimmi tõttu rõõmsa teismelisena. Uhkelt demonstreerivad sealsamas ringi sebivad kaks Härra Nilssonit – näitlejad Alo Kurvits ja Venno Loosaar – oma pükste külge õmmeldud toekaid ahvihändasid.
Etenduse jooksul lavalt ei lahku
Nele-Liis ongi rõõmus ja särab nagu väike päike, sest ega lavastaja Andres Dvinjaninovi käe all uude kuude valatud kahe Ülo – Vinteri ja Raudmäe – igihaljas lastemuusikal endas miskit depressiivset kätkegi. Peale fakti, et Pipi kui peaosatäitja on lavastuses peaaegu kaks tundi publiku kõrgendatud tähelepanu all järjepannu laval, kogu aeg aktsioonis.
"Ma saan alles teise vaatuse lõpus, "Põhjamaa" laulmise ajal, korraks lavalt maha," tunnistab Nele-Liis, et maailma muretuima tüdruku mängimine on siiski päris keeruline töö. "Minu meelest on lastetükki isegi keerulisem mängida kui täiskasvanute oma, kuna põnevust tuleb kogu aeg maksimaalselt ülal hoida. Täiskasvanu kannatab ära, kui tal vahepeal igav hakkab. Laps seevastu hakkab kohe nihelema, jutustama ja krabistama, kui etendusest pinge maha läheb." Lapsed on Pipi osatäitja sõnul kõige raskem, kuid ühtlasi ka kõige ausam publik, kes näitlejaile kitsaskohad kohe kätte näitab. "Saad laval olles aru, millal tuleks tempot tõsta. Nad ei valeta, vaid on täiesti siirad ja reageerivad kohe."
Pipi roll on Nele-Liisi hinnangul siiski päris keerukas. "Et säilitada kogu aeg laval see lõbusus, naljategemine ja rõõm ning samal ajal see inimlikkus sinna juurde. Kogu aeg annad teksti edasi, aga samal ajal tantsid ja laulad sinna juurde, see nõuab parajat kontsentreerumist."
Grimmis Pipiks maskeerumine Nele-Liisil ülearu aega ei võta. Kui alguses läks paruka ja grimmi peale pool tundi, siis nüüd saadakse juba 15–20 minutiga hakkama. "Ma ei valmistu etenduseks spetsiaalselt kaks päeva, ei vaja vaikust ja rahu, et end rolli viia," puhkeb ta naerma. Eile, teades, et täna on läbimäng, oli ta muidugi enne uinumist teksti üle korranud. "Ja hommikul ärgates oli natuke erilisem tunne," lisab Nele-Liis.
Teksti on tal Pipina nii palju, et selle meenutamisega tuleb aeg-ajalt ikka ja jälle tegelda. Pipi kostüüm olevat ringi karglemiseks ja püherdamiseks otsekui loodud. "Kõik on väga hea, kostüüm on avar ja mõnus, aga me lasime igaks juhuks teha ühe lisatasku. Pipil on ju seda staffi nii palju, mida ta laval jagab, annab ja võtab." Nele-Liis tõmbab lühikese kleidiserva eht-pipilikult kõrgele üle pantaloonide üles ja näitab, kuhu täpselt too väga vajalik tasku tehti. "Värvilised sukad ka veel ja suured kingad. Mida hing veel oskab tahta, kõik on super!" hõiskab ta.
Kas väike Nele-Liis lapsena Estonias käies kas või kordki mõtles, mis tunne oleks endal laval Pipit teha? Muusikalinäitleja raputab ägedalt pead, nii et ta paruka punased patsid loperdavad. "Kindlasti mitte, kuna ma arvatavasti ei suhtunud Pipisse kui rolli, vaid arvasin, et selline tüdruk on päriselt olemas. Laps ju ei mõtle, et Katrin Karisma teeb kihvti rolli, minu jaoks ta oligi päris Pipi."
Lavastaja: viisime Pipi fellinilikku karussellimaailma
Pipi lavastuses torkab 1960. aastate lõpul Sulev Nõmmiku tehtuga võrreldes silma muusika rohkus. "Meie lavastuse stilistika, mis minu jaoks on viidud natuke fellinilikku 1940.–1950ndate karussellimaailma, toetab muusikat igati. Muusikat on palju rohkem. Me ei jätnud ju midagi ära, vaid tõime juurde. Ja suudame ikkagi mahtuda mänguajaga tunni ja viiekümne minuti sisse, mitte kolmevaatuselisena, nagu ta varem oli," nendib uue Pipi lavastuse loonud Andres Dvinjaninov .
Ta möönab, et ei tundnud soovi Pipit nüüdisajastada. Seega ei sõideta selles etenduses endiselt rulaga, ei mängita iPodiga ega räägita mobiiliga. Pigem liiguti visuaalses mõttes veelgi enam lähemale ajastule, kui kirjanik Astrid Lindgren Pipist kirjutas.
Peale Nele-Liis Vaiksoo mängivad Pipit kordamööda veel ka Ingel Marlen Mikk ja Marit Männiste. Lavastaja sõnul on nad kõik täiesti erinevad, kuid ikkagi absoluutselt fantastilised.
Kommentaarid