Inimesed

40selt jõuavad mehed keskeakriisi? Vale puha, kriisid saadavad meid läbi elu!  (10)

Silja Paavle , 7. veebruar 2011 06:59
ÕLG ÕLA KÕRVAL: Tabagu eluraskused millal tahes, sõprade ning lähedaste toel saab nendest igal ajal üle, kinnitavad üle 17 aasta taas laval kohtunud Riho Kütsar (vasakult), Mait Malmsten, Ago Anderson ja Indrek Sammul. Foto: Aldo Luud
Näitlejad Indrek Sammul, Riho Kütsar ja Ago Anderson arutlevad keskeakriisi üle enda elus

«Elada tuleb nüüd ja praegu, mitte homme,» sõnastab kindla nipi eluraskustega toimetulekuks näitleja Indrek Sammul, kes ühes kolleegide Ago Andersoni, Mait Malmsteni ja Riho Kütsariga paotab Ugala värskes lavatükis teatrikülastajatele ukse raskustega silmitsi seisvate meeste hingemaailma.

Reedel Viljandi teatris Ugala esietendunud «Meeste kodu» on nimelt üdini maskuliinne ja lubab saalisistujail paljude äratundmishetkede kõrval saada osa neljakümnendatesse jõudnud mehe maailmast siis, kui tema turvaline elu ühtäkki kokku variseb.

Teadlased on selgitanud, et inimesed on kõige õnnelikumad elutee alguses ja lõpus. Kuid neljakümnendate paiku teeb õnnelikkuse graafik peaaegu U-kujulise kaare ja too «raske iga» jääb täpselt selle graafiku põhja. Ning enim on selle aja raskustest ohustatud just mehed.

Kuidas tunnevad ennast mehed, kes nii laval kui ka elus on neljakümnendatesse jõudnud?

Indrek Sammul: hetkes elamine hoiab murdumast

«Raskeid aegu on inimesel läbi elu,» usub Viljandi Ugala näitleja Indrek Sammul (39), kes on kriise kogenud korduvalt, ka varases nooruses. Viimane raske aeg, mis teda maailma üle mõtlema pani, oli ema surm.

«Kui äkki kaob ära koht, kuhu oled saanud kogu aeg minna, tekib ellu suur tühimik. Selle kohalejõudmine ja sellega leppimine võtab aega,» räägib Sammul vaikselt.

Ta on õnnelik, et on pere, kes aitab tal muret kanda ja kellega saab oma raskeid hetki jagada. «Aga jagamine eeldab muidugi, et ka inimeses endas on ruumi teiste jaoks, et ka neid toetada. Mulle tundub, et minus on,» ütleb näitleja.

Kuid see, et just neljakümnendatesse jõudnud inimestel on kriise teistest rohkem, on Sammuli sõnul loomulik: «Statistika järgi on pool elu jäänud selleks ajaks seljataha. Paratamatult hakkad ju hindama ja vaatama, mis selle teise poolega peale hakata.»

Sammul on tähele pannud, et inimestel on paaniline vajadus kuskile edasi pürgida. «Meestele oleks tarvis sisse sööta tarkust, et töö pole tähtis vaid töötegemise pärast, see peab ka hingele midagi pakkuma. Kui mehed naudiksid oma tegevusi ja oleksid avatumad oma sisemaailma jagama, oleks neil kergem ka ühiskonna poolt seatud nõudmisi kanda.» Ta ise kinnitab pikemalt mõtlemata, et teeb tööd, mis talle meeldib.

Ja kõige paremini aitab Sammuli sõnul eluraskustega rinda pista oskus elada hetkes, sest nii minevikus kui ka tulevikus elamine, ja eriti just viimane, mis tema arvates neljakümnendatesse jõudnud põlvkonnale iseloomulik, soodustavad murdumist. «Elada tuleb nüüd ja praegu. Mitte homme,» rõhutab ta.

Ago Anderson: neljakümnene on kergem olla kui kahekümnene

«Inimesed elavad sageli kahestunud olukorras nagu selles etenduseski: kui nad on üksi, ihkavad nad kedagi enda kõrvale, sest arvavad, et pole üksinduseks loodud. Kui nad on kellegagi koos, ihkavad nad vabadust üksi olla,» ütleb Pärnu Endla näitleja Ago Anderson (38), et kui selles vastuolus leida tasakaal, on inimese elus kõik korras.

Kui tasakaalu ei leia, on kriisid kerged tulema ning see ei sõltu Andersoni arvates teps mitte vanusest. «Mina tean näiteks tagantjärele kindlalt, et kõik minu rasked hetked on mind õpetanud. Ning kui neid mõõnu poleks olnud, ei saaks ma nautida ka tõuse,» leiab ta.

Sest üks on kindel – neljakümnesena on palju kergem elada kui näiteks kahekümnesena. «Mul oli siis hirmus janu kõike teha ning kogu aeg kripeldas, et seal, kus mind pole, toimub midagi huvitavat,» meenutab Anderson.

Nüüd teab ta, et see ei ole sugugi tõsi, ja elab rahulikult, inimese elus tähtsat kolme märksõna ehk kohustusi-vabadust-vastutust omavahel tasakaalus hoides.

Õnnelik on Anderson aga siis, kui teda ümbritsevad rõõmsad inimesed. Seepärast ütleb ta naeratades tihti ka oma tütrele: «Naeratus on kogu varandus, mis sul on.»

Riho Kütsar: mõistev kaaslane aitab raskustega toime tulla

«Kriisid ei käi sugude kaupa, need tabavad naisi täpselt samapalju kui mehi,» usub Tartu Vanemuise näitleja Riho Kütsar (40).

Samuti ei ole kriisid tema arvates seotud inimese eaga, vaid pigem sisemise kasvamise ja arenemisega. «Kuigi ma olen täpselt 40aastane ja peaksin nende teooriate kohaselt sügavas kriisis vaevlema, on mul praegu väga mõnus periood. Minu elus on kõik korras, seda on nüüd vaja osata vaid hoida,» tunnistab Kütsar, et tema surnud punkt, kus oli vaja oma elu ümber hinnata ja muutusi teha, jääb viie aasta taha.

Praegu on tema kõrval mõistev kaaslane ning ainuüksi see aitab toime tulla kõigi eluraskustega.

Meeste elu tervikuna teeb Kütsari arvates raskeks ühiskonnas valitsev edukultus: «Et kui sul ei ole suurt maja või luksuslikku autot, oled luuser.»

Aga tegelikult piisab õnnelik-olemiseks ka positiivsusest, huumorimeelest, sisemisest tasakaalust ja tasakaalust töö ning eraelu vahel. Kütsari elus on need kõik olemas.

Mehed ja kodu

Etenduses «Meeste kodu» hakkavad neli keskeakriisis meest õlg õla kõrval ühes korteris elama. Mida kodu meestele tähendab?

Ago Anderson: «Mina ei tea, milline see ideaalne kodu on, ma kõigun erinevate variantide vahel kogu aeg. Vahel mõtlen, et elu hetk on nii üürike, et on kohutavalt mõttetu oma mugavusele aega kulutada, ja samas nädal hiljem mõtlen täpselt vastupidi ja ehitan majale teist korrust välja.»

Riho Kütsar: «Ma olen koduinimene ja tahan väga kodus olla, see on selline hea koht, kus mu hing on rahul. Eks seal ongi kodu. Eks koduga on ka nii, et kui väga palju olla, siis ühel hetkel tahaks ikkagi natuke välja.»

Mait Malmsten: «Omavahelist meeste kodu mina küll ette ei kujuta, see on kõige rohkem nädal aega talutav. Paar mu sõpra on niimoodi elanud ja päris pikalt – kuni kolmekümnenda eluaastani välja. Küll ma imestasin, kuidas nad niimoodi hakkama saavad. Aga ega saanudki. See kaua ei kestnud, igasugused tungid tulid peale, vaja oli perekonda luua ja muud. Põhjamaine inimene vajab üsna suurt isiklikku ruumi. Ideaalne kodu on mees, naine ja lapsed ja see, kui nad omavahel hästi läbi saavad. Eks me kõik püüdleme selle poole.»

Esietendusel purunes tool

Andres Noormetsa lavastatud «Meeste kodu» on tükk, kus nalja saab kõvasti. Ja naljakas pole mitte ainult pealtvaatajail – esietendusel varjasid näitlejad mitu korda näo käega, et oma naeru peita ja end osatäitmiseks koguda. Meeste jõulise ja hoogsa mängu tõttu purunes esietendusel ka tool. Vahejuhtum lõppes õnnelikult, sest toolil istunud Ago Anderson nihutas end terveks jäänud servale ja hiljem vahetas Mait Malmsten tooli sujuvalt terve vastu välja.

Üle 17 aasta koos laval

Romantiline komöödia «Meeste kodu» tõi üle 17 aasta lavale lavakooli XVI lennu neli meesnäitlejat Ago Andersoni Pärnu Endlast, Mait Malmsteni Tallinna Draamateatrist, Riho Kütsari Tartu Vanemuisest ja Indrek Sammuli Viljandi Ugalast.

«Ega mehed suurt muutunud pole, kui mõni hall juuksekarv, tekkinud korts või vanemaks jäänud kere välja arvata. Pärast paari päeva kohanemist jätkasime täpselt sealt, kus omal ajal pooleli jäi,» kommenteeris taaskohtumist Riho Kütsar.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee