Ele Kõlar: kord nädalas pean noortega sama klubiõhku hingama (58)

Sünnipäeva tähistamisest üritab Ele väikestviisi kõrvale viilida igal aastal, kuid tavaliselt sõbrad tal seda teha ei lase. «Siis ikka tekib selline soe tunne – ei tahtnud küll, aga nad on ju kõik nii vahvad ja tahaks neid korraks ikka kokku ka saada. Siis tulebki spontaanselt midagi välja mõelda. Pool minust teab tegelikult kogu aeg, et päriselt sünnipäeva mitte tähistada ei õnnestu.»

Töökaaslastele on ta kokkusaamise snowtubingu mäel lõkke juures juba korraldanud. «Ma lihtsalt ei salli neid laua ümber istumisi mitte kuidagi. Parem viibida paar tundi värskes õhus,» ütleb ta.

Eelistab reaalset suhtlust virtuaalsele

Kodus televiisori eest Ele Kõlarit naljalt ei leiagi, sest sedalaadi passiivne tegevus talle pinget lihtsalt ei paku. Ka arvutit kasutab ta vaid infovahetuseks ja internetis jutustamisele eelistab vana head telefonivestlust. «Reaalsed inimlikud kontaktid on alati huvitavamad.»

Üllatavalt pole muidu nii muusikalembene daam vaimustatud ka arvutis uute lugude kuulamisest. «Nii ühe koha peal istumine jälle. Ma ei kuulagi kodus muusikat, ainult autoga sõites või klubis. Kodus naudin vaikust.»

Kui Ele käest küsida, kas võrreldes viie või kümne aasta taguse ajaga miskit tema elus ka oluliselt muutunud on, raputab eatu daam leebelt naeratades pead. «Kui, siis ehk hoolivamaks olen muutunud, eelkõige iseenese suhtes.» Kõige enam väljenduvat hoolivus Ele sõnul teadlikumate valikute tegemises ja alalhoidlikumas igapäeva-elustiilis. Aga ta pole loobunud ühestki oma varasemast rõõmsast tegevusest, kaasa arvatud klubis käikudest.

Nädalas kord käib klubis tantsimas

Ele mõistes tähendab sõna klubi ikkagi kõige värskemat house-muusikat mängivate DJ-dega moodsat kesklinnakohta, mitte äärelinna kultuurimajade kombekaid seltskonnatantsuõhtuid. Mis sellest, et klubiseltskonna keskmine vanus seal harva 30 eluaasta piiri ületab.

«Vahel harva juhtub, et nädala lõpul tuleb ette mõni väljasõit, siis jääb klubiring vahele ka. Üldiselt mulle meeldib, et saan ühel õhtul nädalas tantsusaalis noortega sama õhku hingamas käia,» poetab Ele.

Klubiliste noorus häirib teda sama vähe kui teised tema eale tähelepanu pööravad. «Oleks see mõni klassikaline tantsupidu, kuhu kõik tulevad paarides, siis ehk küll. Aga selle muusikastiili järgi mõni tund ööst sundimatult tantsupõrandal eksisteerides pole küll mingit vahet, kellega koos sa seda teed,» on ta muretu. «Vastupidi, kui ma näeks klubis kedagi endast veel küpsemat, siis tekiks just vau! efekt – nii lahe!»

Laulab karaokemasina saatel

Kui miski Elet Eesti elu puhul üldse häirib, siis pisut see paljuräägitud väiksus ja sellest tulenev kodanike pidev huvi selle vastu, kes millist elustiili harrastab – justkui peaks inimene teatud east alates nagu nunn kõigist ilmalikest rõõmudest loobuma. «No arvustatakse ju, kuidas ja kellega käid, mismoodi riietud. Paraku on sotsiaalne surve päris tugev, ehkki pahaks panna neile seda ju ka ei saa,» leiab ta leebelt.

Ühele faktorile Ele elus tuleb aastate lisandumine siiski vältimatult kasuks. Mida enam aega lavalaudadel esinemisest loobumisest möödub, seda vähem teda igapäevaelus ära tuntakse. «Kümme aastat tagasi esines spontaanset äratundmist rohkem. Nüüd olen kohanud veidi teistsugust tähelepanu. Kui mu nime kusagil kohatakse, siis esialgu ei julgeta mõelda, et tegu on sellesama Ele Kõlariga. Esimese üllatuse möödudes püütakse muidugi vestlus sujuvalt ajalooteemadele suunata. Võetakse ikka näpust või nööbist kinni ka, et anna nüüd autogrammi,» puhkeb ta naerma.

Endine laulja minevikus siiski ei ela. Samuti ei kipu ta enda ja oma varalahkunud õe Kaja Kõlari ühisele lavakarjäärile mõeldes nostalgiat esile manama. «Igal ajastul on oma märgid, rõõmud ning asjad, mida avastada. Meil on nii palju toredaid uusi lauljaid, kelle tegevust ma vaimustunult jälgin. Ma küll ei oska öelda, miks mina peaksin seal rivis olema,» raputab ta pead.

Kõige viimane heas mõttes Elele kõrva jäänud Eesti lugu on Rein Rannapi kirjutatud ja Uku Suviste esitatud «Eesti laulu» võistluslaul. Hoolega on ta silma peal hoidnud ka Birgit Õigemeele lauljakarjääril.

Millal Ele Kõlar ise viimati mikrofoni peos hoides publikule laulis? «Eks see mõnel kinnisemal üritusel oli, kui karaokemasin tööle pandi,» ütleb ta rõõmsalt.

Klubi Privé lojaalseim klient

Kui paluda Ele Kõlaril kui aastatepikkusel iganädalasel klubitajal teha lemmikkohtade edetabel, tekib ootamatu takistus. «Ma valin juba väga pikka aega ühte ja ainukest klubi, Privé’d Tallinnas,» teatab Ele resoluutselt.

«House-muusika olemus võtab mu iga keharaku kaasa ja kui on hea DJ, võin end silmad kinni muusikat nautima unustada. Helen ja Kuno (klubi omanikud Helen Mahmastol ja Kuno Tehva) teevad väga häid valikuid.» Kui ikka jäärapäiselt viit paremat klubi Elelt edasi nuiata, ohkab daam alistunult. «Eks kirjutage siis kõigile viiele kohale Privé.»

Kellegi omamisest puudust ei tunne

Nooruslikult sire Ele raputab küsimuse peale, kas ta elab endiselt üksi, kavala näoga pead: «Elan koos tütrega.»

Täpsustava küsimuse, kas paketti kuulub ka elukaaslane, hüüatab Ele teatraalselt: «Mul on ju nii palju tegemist! Kellegi omamine kodus tekitaks lihtsalt uusi kohustusi, mis seovad paikse olemisega. Puudust ma sellest ei tunne. Suhtlemisvaegust ega tuttavate puudust samuti ei põe.»

Nädalalõppudel tantsimas käival Elel on peale omaealiste tuttavate ka palju oluliselt nooremaid sõpru. «Ega nad mind seal siiski 25aastaseks ilmselt ei pea keegi, aga kui ma suhtleks ainult omavanustega, siis ma ilmselt ei käikski klubides,» mõtiskleb ta. «Häid kümme või kakskümmend aastat nooremaid sõpru ja tuttavaid on mul ikka hulgi. Ju mu hing siis sobib nendega. Loomulikult leidub teemasid, mida on ääretult inspireeriv arutada omaealistega,» peab Ele kõneka pausi, «kui ei jääda liiga kauaks nendega kusagile laua äärde istuma. Siis muutun ma väga uniseks.»

Enamasti käib Ele ka klubis koos sõpradega, ehkki mõnikord on kange kihk tantsida ta kaaslaste puudumisel ka omapead klubisse viinud.