Taavi Teplenkov: Ma ei oska laval valetada. Ma pean ise uskuma seda, mida teen. (22)

Seriaal «Riigimehed» tõi Eesti Draamateatri näitleja Taavi Teplenkovi ellu Sotsiaalse Sidususe Ministri rolli. Kuid mitte ainult selle. Ka kutseid kõikvõimalikele pidudele esinema.

«Siiamaani tuleb kutseid,» poetab Taavi. «Isegi mitte õhtut juhtima, vaid kutsutakse just Ministrina esinema. Mind isegi hämmastab teinekord, kui kutsub mõni inimene, kes võiks selle maailmaga natuke kursis olla. Et need sellised esinemas käimised ei käi ju nii lihtsalt.»

Küsimus pole üksnes selles, et Taavil lihtsalt pole taolisiks ülesastumisiks rolliteksti, mida esitada. «Ma ei taha – see on nüüd halb sõna – teda odavaks teha,» ütleb ta ütlemata lihtsalt. «Ma ei arva, et need inimesed on odavad, kes käivad pidudel üles astumas. Selle jaoks ongi neil spetsiaalne kuju. Aga ma ei taha, et Minister oleks selline kuju, kes käiks pulmades ja matustel ja juubelitel…»

Nagu kõlanu illustratsiooniks saab Taavi «Riigimeeste»-tegijalt telefonikõne. Et on pakkumine: astugu ta Ministrina üles telereklaamis. «Mitte mingil juhul!» ütleb Taavi vastuseks kategooriline ei.

«Küsi miljon krooni, äkki siis nad ei taha Ministrit!» pakub Taavi muiates. Paus. «Noh, siis küsi miljon eurot...Siis nad ikka ei taha.»

Nii et neid ei-vastuseid Ministrit teha on tulnud üsna palju öelda?

Üsna palju jah.

Oskasid sa seda ette arvata, et «Riigimehed» ja Sotsiaalse Sidususe Ministri kuju inimestele nii korda lähevad?

Ta leidis oma publiku. Mis seal oli parimatel päevadel – 100 000 vaatajat. See on väga hea tulemus. See pole ju üle-eestiline hitt nagu mõni koguperesarjadest on. Aga mind üllatas just see, et see läks korda inimestele. Ei aimanud keegi, et sõna «sotsiaalne sidusus» uue varjundi saab ning mõnda aega ei saa seda poliitikas tõsiseltvõetavalt kasutada. Küll see ükskord läheb mööda.

Aga kas natuke veider-naljakas tunne ei olnud, et ühtäkki hakkas sul neid poliitikurolle järjest tulema?

Naersin küll sügisel. Siis, kui oli kahe päeva jooksul kolm võtet ja kolm erinevat poliitikut mängida. Kust ma peaksin need vahendid leidma, et kõik erinevad teha?

Aga õnneks on need materjalid – seriaal «Õnne 13», film «Rotilõks» ja seriaal «Riigimehed» – nii erinevad, ka žanrid on nii erinevad, et seal ei saa tekkida küsimust, et «Rotilõksus» mängib Sotsiaalse Sidususe Minister või Ministrit Oliver-Sten Karjus, Morna linnasekretär. Kui ma vahel teengi mingeid asju samamoodi, siis materjal on ikkagi teine. Ja siis on juba vaataja eeldus ka teine.

Peale selle, et sa keeldud Ministri kuju pidudel ja telereklaamides lörtsimast, ei tee sa põhimõtteliselt ka õhtujuhtimisi?

Ei tee. Ma ei oska teha, ma ei saa hakkama nendega. Olen pidanud tegema, aga ma ei tea, mulle ei sobi. On inimesi, kellele see sobib ja ma olen aru saanud, et see ei ole minu ala. Ma ei ole õige inimene selle jaoks. Õhtujuhtimine nõuab valmisolekut ja mingites situatsioonides kiiret reageerimist, aga mina olen lihtsalt sihuke, et tahan proovi teha ja alles siis julgen suu lahti teha.

Oled sa teinekord ise imestanud, et nagu sa pärast lavakooli lõppu Eesti Draamateatrisse tulid, oled seal senini ega ole kippunud mõnda teise teatrisse?

Draamateater oli see, kuhu ma minna tahtsin. Ja kui mind kutsuti, siis polnud mingit küsimust – sinna ma läksin. Ja mul pole iial tulnud seda mõtet, et tahaksin kuskile teise teatrisse minna. Mul on Draamateatris väga hea olla. Küll olen imestanud seda, et ma olen püsima jäänud. Et mind on seal hoitud.

Sul on tohutu pikk rollide nimekiri.

On või? (Naerab.) Ma ei tea. Aga mul on tööga väga vedanud. Mul on vedanud selles mõttes, et nende tükkide seas, kus olen kaasa teinud, on oluliselt rohkem õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Kuidagi on mul vedanud ja vahel ka ise imestan, et kõige suuremad pilved on mööda läinud.

Kuid seda tunnet, et ei tule välja – tihti see sind tööd tehes on vaevanud?

Eks see tunne on proovisaalis iga kord. Aga teatris on nii, et kui on pikalt proove tehtud, siis ma selle tõe leian enda seest üles ja põhjendan endale ära kõik käigud, mis on vaja põhjendada. Muidu ei saaks ma lavale minna. Valetada ei saa. Ma ei oska laval valetada. Ma pean ise uskuma seda, mida teen.

Pigem on see, et endal on ebamugav, kui tükk on ebaõnnestunud. Ja sa täpselt ei saa aru, mida sa tegema pead. Aga sellist asja, et ei saa hakkama, pigem tuleb sellist asja ette filmi- ja teleasjadega, mida tehakse kiiresti ja proovida ning otsida ei ole aega. Siis on rohkem seda tunnet, et pole rahul või ei tulnud välja. Teatris on selles mõttes turvaline.

Kuulukse, et sa oled hirmus põhjalik näitleja, kes enne etendust 2-3 tundi varem majja ilmub, mitte ei tuiska viimasel minutil kohale ja siis otse lavale.

Kust sa seda kuulsid?

Ikka Draamateatri inimestelt, kust mujalt?

2-3 tundi enne etendust majja – päris nii raudselt see ei ole. See on tükiti erinev. Ma olen täheldanud, et iga tükiga on mu ettevalmistusaeg erinev. Mõne tükiga tulen vahetult enne algust majja. Vahel tulen varem. Ma ju valmistun tükiks ette terve päev. Ma ei vaja iseenesest aega olla loori all garderoobis. Ma saan end etenduse laine peale viia kodus või kus tahes linna peal.

Et seda tüüpi sa ei ole, kes teatrimajas sajal erineval moel keskendub?

Ei, selline ma ei ole. Aga ega see ole vale. Gerard Philippe oli vist see näitleja, kellest räägiti seda, et tema jooksis majja, mantel seljast ja otse lavale – ju tal oli vaja seda, see oli tema valmistus etenduseks. Ehk siis oleks see viibimine enne etendust majas teda seganud ja ta valmistus kusagil mujal. See on tõesti individuaalne, kuidas keegi. Ma ikka üritan käia kodus enne etendust.

Nii et pärast hommikuse proovi lõppu sa teatrimajja pidama ei jää? Et milleks lahkuda, kui peab õhtul nii ehk naa naasma?

Kui on ikka hommikused rasked ja pikad proovid, siis üritan ma enne õhtust etendust kindlasti väljas käia. Kas või söömas. Või niisama jalutamas. Et hingata värsket õhku.

Kostümeerijadki pidid sind kui põhjalikku näitlejat väga armastama.

Ahah. Ma kardan, et vastupidi. (Naerab.)

Ei, miks? Sa olevat näitleja, kes oma kostüümiga põhjalikku tööd teeb, ja see avaldab muljet.

Nojah, võib-olla ma virisen liiga palju ka, aga ma olen maksimalist. Ma tahan, et kõik oleks nagu päris. Võib-olla on see sellise näitleja häda, kes iseendaga nagu hakkama ei saa laval ja siis loodab kostüümi peale ja hakkab tooma kostüümist maksimumi välja. (Naerab.)

Et kostüüm on näitleja Teplenkovile nagu abivahend?

Abivahend jah. Mulle meeldib detailidega tegelda, mis puudutab kostüümi ja välimust. Seda saab tegelikult harva teha.

Sotsiaalse Sidususe Ministri puhul ei ole just nagu võimalust väga huvitavat kostüümi kanda.

Ei noh, seal ju ka – lipsud vahetusid, särgid vahetusid, isegi ülikond vahetus. Igal rollil on omad asjad, mis toetavad.

Kui sa parajasti just proove ei tee, kostümeerijaid ei kiusa ega etendustes mängi, olla su nõrkuseks orhideed.

Ah, mis nõrkus. Alustad ühest ja siis hakkab tulema. Minul algas see 3-4 aastat tagasi lihtsalt ühest «Veenuskingast». Sihuke valge oli. Siis tulid teised. Ega see esimene ei õitsenudki rohkem. Olin käega löönud ja nüüd – see sügis – ma ei uskunud oma silmi –, see hakkas õitsema! Teised olid vahepeal mitu ringi peale teinud.

Teised? Palju sul neid siis kodus on?

Mul on jah neid kodus... ma ei tea nüüd täpselt. Kaks tükki läks välja – kolmekümne ringis.

See on ju väikest mõõtu aiand. Kus sa neid kõiki hoiad?

Ei noh, mul on lilleriiul ja eks mul on aknalauad täis ja... Talvel on keerulisem, suveks viin need rõdule. See ongi ainus, mis mind lillepoest tagasi hoiab, et enam ei mahu kuskile.

Käid sa neid ise poest ostmas või kingitakse neid sulle pottide kaupa?

Üldiselt mu tuttavad teavad, et mul on neid nii palju, et ei tohi kinkida. Ma pigem ise valin ja ostan siis, kui midagi väga-väga meeldib või väga erilist on.

Mis valemiga sa suudad kogu seltskonda linnakorteris elus hoida?

Ma ei tea, ma elasin enne üürikorteris, kus akna vahelt käis õhk läbi. Vanad aknad olid. Ja oli värske õhk kogu aeg ja ma arvasin, et asi on selles. Aga kui ma kolisin oma korterisse, kus õhk ei käi läbi, kasvavad nad samamoodi. Nii et asi ei olnud selles. Asi peab siis olema järelikult minus, ma ei tea, mis see on.

Räägid sa oma taimedega või?

Ei räägi, aga ma täiesti siiralt rõõmustan, kui näen, et mõni taim ajab õievart välja või kui pungad tulevad. See on siiras rõõm. Ju nad siis saavad aru sellest.

Ja kui tihti sa botaanikaaias patseerimas käid?

Ei käi. Kahjuks satun sinna harva. Ma olen üritanud käia siis, kui on orhideenäitused. Aga kahjuks on need nii populaarsed, et ekspositsiooni vaatamine võtab aega kolm tundi ja meeletu rahvamassi vahel mulle ei meeldi käia. Ma pigem üksipäini jalutaks ja vaataks neid lilli, mis ma tahan, mitte ei jõllita neid, mida olen sunnitud pool tundi vaatama ühe koha peal. Lihtsalt tammumist ühe koha peal ma ei talu.

Kas su fotograafiakirg on ka tänini alles?

On, aga mul pole praegu korralikku aparaati. Mulle väga meeldib pilte teha. See on mul sihuke kaootiline. Kui keegi annab mulle kaamera kätte, siis klõpsin hea meelega. Eraldi fotoretki ma ette ei võta. Niisugust kirge mul ei ole.

Aga lillede pildistamine?

Eks ma neid ikka olen pildistanud, kui mõni on õitsenud. Aga nendega on nii, et peaks läbima mingisuguse stuudiofoto kursuse, kuidas valgust sättida, siis saaks need lilled täies ilus üles pildistada. Aga ma ei saa hakkama valguse sättimisega. Ja muude asjadega.

Kust sa fotograafiakursusteks oma tööde vahelt aja võtaksidki...

Ma räägingi, et pole seda aega veel leidnud. Ja seda ohtu mul ka ei ole, et orhideesid liigselt putitaksin. Laisa inimese lemmikloomad on orhideed. Selle aja ma ikka leian, et kord nädalas või kümne päeva takka tegelen nendega ja ülejäänud aja on nad omaette.

Sa olid üksvahe Draamateatri hõivatuim näitleja.

Mu hõivatus on tegelikult langenud, nüüd tõuseb jälle üles. See kõik käib lainetena. Ei saa ju olla kogu aeg kõige hõivatum. Algusest saadik olin suhteliselt hõivatud ja nüüd on eelmisest aastast normaliseerunud. Esimest korda oli mul möödunud aastal saja etenduse ringis, aga mul on olnud aastaid, kus on üle 200 etenduse. Nii suur koormus on ebanormaalne.

Kui valiv sa oled ehk kui mitu korda oled rollipakkumistele ei-sõna andnud?

Mul ei ole teatris ühtegi sellist rollipakkumist olnud, mis olnuks mulle põhimõtteliselt vastukarva – ma ei tea – mingitel usulistel või ma ei tea mis erinevatel põhjustel.

Kui aga mujalt pakutakse, kuskilt väljastpoolt teatrit, siis vaatan, kas aega on. Ja vaatan, kas see pakkumine on nii huvitav, et tahan sellega tegelda. Lihtsalt raha pärast ma ei taha teha.

Sa ei ole kunagi lihtsalt raha pärast ühtki tööd teinud?

Olen ikka teinud. Aga ma ei täpsusta, mida.

«Riigimehed» – kõik olid südamega asja juures

Ehkki tavaliselt tähendab seriaalitegu teatrinäitlejaile vaba aja vankumatut kadu, ütleb Taavi, et ega see «Riigimeeste» aja elu raskem olnud kui praegu. «Lihtsalt siis oli raske, kui tehti pikki päevi,» sõnab ta. «Aga see on ikkagi üks kindel ja lühike periood – inimene mobiliseerib ennast selleks ajaks.» Vaevalt et see mobilisatsioon vaevaga tuli, sest sarnaselt Kantslerit kehastanud Külliki Saldrega kiidab ka Taavi seltskonda, kellega koos toda lugu tehti. «Seltskond oli hea. Ja mitte ainult näitlejad. Kõik – iga viimase tehnilise töötajani välja. Ja tundus, et kõigil oli üsna ühine huumorimeel. See tunne oli, et kõik tegid absoluutselt ühist asja. Keegi ei virisenud ega vingunud, vaid kõik olid südamega asja juures.»

Taavile väga hingelähedane tükk

Kui saalis haigutab tühjus, on lavalolijail nukker. «Seda ei ole hullusti olnud,» sõnab Taavi. «Ehk mingitel perioodidel on olnud ka, kui oli aeg, kus rahvas ei käinud teatris. Kõige rohkem oli kahju, kui mängisime Tiiduga (Tiit Sukk – A. V.) «Popit ja Huhuud». See oli mulle väga hingelähedane tükk ja üks mu lemmikuid,» räägib Taavi. «Tegelikult oli väga hea tükk, aga ta ei leidnud publikut. Me mängisime seda ka niimoodi, et saalis oli vaid kümme last ja need olid ka oma töötajate lapsed. Nii et see võetigi maha ja mängisime seda vaid välismaal – kord aastas kuskil festivalil.»

Hirmsa veretöö lätlasest kapten

Päeval, kui Taavi Õhtulehele intervjuud annab, on lavastuse «Hirmus veretöö Läänemerel» esietenduseni jäänud loetud päevad. Merekarude segases seltskonnas, kes võika kirvetöö ohvreiks langevad, mängib Taavi lätlasest lipukaptenit. «See mees on võetud laevale selleks, et ta sadamas asju ajaks. Ta on koolitatud, ta loeb kaarti, reaalsetest mereseadustest midagi ei tea. Aga ta ise arvab, et on kapten.»

Olgugi et lätlane, olgugi et kapten, on Taavi enese sõnul seda tüüpi rolle varemgi teinud, kuid kopeerida iseenda varasemaid töid ei saa. «Eks ta praegu ongi nii, et täita tuleb kõik ülesanded, end mitte korrates,» tähendab ta napilt. «Sest ta on kohati sarnane tegelaskujudega, mida olen varemgi mänginud. See ongi kõige suurem väljakutse näitlejale, leida midagi uut. Eks ma üritan.»