Selline kiire murrang oli paljude asjaolude kokkusattumus, milles üksikisiku või ükskõik kui kõrgel ametipostil riigimehel oli vaid piiratud roll. Ükskõik kes, olles valitud sel ajahetkel Ameerika Ühendriikide presidendiks, oleks pidanud neid sündmusi kaasa tegema ja oma parima äratundmise järgi oma riigi keskset vastutust kandma. Reagani puhul ei piirdu meie tunnustus ainult sellega, et ta tuli tollel keerulisel perioodil oma vastutusrikka rolliga hästi toime. Reagan ei olnud mitte ainult administraator, kes riigimasinat murrangulistes ajaloosündmustes ohjab. Tal oli nende oluliste protsesside esilekutsumisel ja teostumisel ka väga selge ja jõuline isiklik roll, mis põhines tema veendumustel ja ka headel poliitikuoskustel.
Meie jaoks on olulisim Reagani veendunud pühendumine vabaduse ideele, mida ta oma poliitikutee jooksul järjepidevalt väljendas. Reagan väljendas oma usku Euroopa täielikku vabanemisse niivõrd veenvalt, et suutis mitte ainult pakkuda uut lootust teisitimõtlejatele Ida-Euroopas, vaid kaasa tõmmata ka paljud skeptikud ja lootuse kaotanud mõlemal pool raudset eesriiet. Nii rõhutas Reagan juunis 1982 Briti parlamendi ees kõneledes: „Me peame olema kindlad oma veendumuses, et vabadus ei ole ainult väheste õnnelike privileeg, vaid võõrandamatu ja universaalne inimolendite õigus". Teine joon, mis teeb Reagani presidendiaja meie jaoks oluliseks, oli tema osalus strateegia kavandamisel, mis lõppkokkuvõttes viis Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele, ja tema oskus seda strateegiat ellu viia.
Reagan astus presidendiametisse ajal, mil nii Ameerika kui Euroopa vajasid muutusi. Ameerika Ühendriigid olid 1970-ndate aastate välis- ja sisepoliitiliste kriiside ja majandusraskuste tõttu kaotamas oma tavapärast optimismi ja usku oma liidrirolli maailmas ning olid valmis presidendi tulekuks, kes võiks taastada Ameerika enesekindluse. Uuendamist vajas ka vaba maailma strateegia Nõukogude Liidust lähtuva ohuga toimetulemiseks. 1970-ndatel valitsenud pingelõdvenduspoliitika tähendas püüet eksisteerida koos vastastikku talutavatel tingimustel. See eeldas, et kumbki pool täidab võetud põhilisi lubadusi ega püüa tasakaalu olulisel määral kõigutada. Reagani ametissevalimise ajaks oli ilmne, et see poliitika oli jõudnud ummikusse.
Uus president pakkus välja lihtsad, kuid arusaadavad lahendused, mille teostumisse ta ise sügavalt uskus. Esiteks pani Reagan ette taastada Ameerika enesekindluse: „teeme Ameerika taas suureks". Selle suuruse aluseks oli traditsiooniliste Ameerika väärtuste esiletoomine, majanduse taastamine ja sõjalise võimsuse ülesehitamine. Sellise enesekindluse pinnalt oli võimalik asuda suurima välispoliitilise väljakutse juurde. Reagan ei rahuldunud valitseva mõttega, et kommunistliku vastasega, ükskõik kui ebameeldiv ta ei oleks, tuleb veel pikalt koos eksisteerida. Ta seadis endale ambitsioonikama eesmärgi, „saavutada saavutamatu", Nõukogude Liidu ja sotsialismisüsteemi sellisel kujul eksisteerimine lõpetada. Selleks tuli ära kasutada Nõukogude Liidu majanduslikku nõrkust ja ka ühiskondlikku vastupanu sellele režiimile. Reagan nägi selgelt, et Ida-Euroopa rahvad ei soovi võõra võimu all elada ja otsustas aidata neil sellest võimust vabaneda. See pidi ühtlasi tähendama Euroopa taasliitmist: „USA peamine pikaajaline eesmärk Ida-Euroopas on kergendada selle lõplikku taasühendamist Euroopa riikide ühendusega".
Eesti ja teiste Balti riikide suhtes ei olnud Reagani poliitikas tegelikult midagi põhimõtteliselt uut. See oli jätkuks mittetunnustamispoliitikale, millele pandi alus asevälisminister Wellesi deklaratsiooniga juba juulis 1940 ja millest olid kinni pidanud kõik presidendid. Ent Reagani administratsioon asus senisest jõulisemalt väljendama toetust Balti riikide iseseisvuse ideele. Seda on kinnitanud ka Eestit okupatsiooni vältel USA-s diplomaadina esindanud Ernst Jaakson: „...võrreldes eelmiste presidentidega on president Reagan andnud Balti rahvastele kõige kindlama ja otsekohesema moraalse toetuse...". Reagani avaldus Balti vabaduse päeva välja kuulutamiseks ja tema esildis ÜRO-le väljendasid selgesõnaliselt: Ameerika Ühendriigid taunivad Balti riikide ebaseadusliku okupatsiooni jätkumist ja toetavad Eesti, Läti ja Leedu rahva püüdlusi riiklikule iseseisvusele. Võib ette kujutada, kuidas see sõnum mõjus Eestis, kus režiim oli püüdnud ähvarduste ja meelitustega sundida inimesi olukorraga leppima ja iseseisvusest rääkijad tembeldati kas hulludeks või kurjategijateks. Teadmine, et nii mõtleb maailma suurima demokraatliku riigi juht, kellel on oma rahva toetus, andis meie inimestele uut lootust.
USA ja lääneliitlaste vahel ei valitsenud edasise tegevuse suhtes sugugi täielik harmoonia. Reagani strateegia üks keskseid elemente oli Nõukogude Liidu majanduslike nõrkuste süvendamine. Selleks oli vaja vähendada Nõukogude Liidu peamiselt nafta- ja gaasisektori eksporditulusid, muuhulgas oli Reagan vastu tol ajal kavandatavale torujuhtme ehitusele Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse. Reagan nägi, et torujuhe annab Nõukogude Liidule majanduslikku hingamisruumi ja võib saada ka survevahendiks Lääne vastu. Partnerid demokraatlikes tööstusriikides võtsid idee „majandussõjast" Nõukogude Liiduga vastu skepsise või otsese kriitikaga, odava nafta ja gaasi impordis nähti aga vastastikuse kasu võimalust. Nõukogude Liidu kiire põlvilisurumise kava käsitleti isegi USA-s kohati „soovmõtlemisena". Samuti tekitas vastakaid tundeid Reagani idee suruda Nõukogude Liidule peale uus võidurelvastumine, keskendudes tuumarünnaku tõrjumiseks mõeldud Strateegilise kaitse algatusele.
Reagani administratsioon jäi kriitikast hoolimata oma strateegia põhijoontele truuks ja kokkuvõttes soosis ajaloo kulg selle elluviimist. Mis alguses võis näida saavutamatuna, oli mõne aja pärast muutunud reaalsuseks. Poolas toimus juba Reagani võimule tulles tõsine vabadusliikumine, hiljem tõstsid pead ka teised idabloki rahvad. Nõukogude Liit valis reformide tee süsteemi päästmiseks, tegelikult aga veelgi kiirendades selle lagunemist. Kogu protsess jätkus pärast Reagani ametist lahkumist ja Euroopa lõpliku taasühendamise teened on paljudel riigimeestel siin- ja sealpool Atlandi. Me ei saa objektiivselt mõõta Reagani strateegia edukust. Kuid me oleme talle tänulikud kindla ning selgesõnalise toetuse ja otsusekindla tegevuse eest. Nende aastate Ameerika Ühendriikide poliitika on hea näide sellest, kuidas on võimalik teha suuri tegusid, jäädes truuks põhilistele väärtustele ja tegutsedes nii, et lühiajalise kasu või kahju kaalutlused ei sega pikaajaliste eesmärkideni jõudmist.
Tollased sündmused on ka tugeva atlandiülese sideme heaks iseloomustajaks. Ameerika Ühendriikide president teadis, et ka Ameerika ei saa olla täielikult vaba ja turvaline, kui Euroopa on lõhestatud ja maha surutud. Kuulutades vabaduse ideaali, ei tehtud vahet, kas tegu on väikese või suure rahvaga, USA valitsus kuulas ja oli valmis abistama kõigi totalitarismi võimu all olnud rahvaste esindajaid. Sellega asetati veel üks oluline kivi Euroopa ja Ameerika Ühendriikide tugeva solidaarsuse alusmüüri. Euroopa ja Ameerika on endiselt teineteisele kõige kindlamad partnerid. Eesti ja USA suhted on täna laiapõhjalised, kindlad ja tulevikkuvaatavad. Me ei unusta president Reagani teeneid selle partnerluse võimalikuks saamisel ning austame tänuga tema mälestust.
Kommentaarid