LÕPUKS MÄRGATUD: «Kas mind on lõpuks märgatud?!» küsib Margarita Voites, kes sai presidendilt Valgetähe III klassi teenetemärgi. Foto: Arno Saar
Eesti uudised
3. veebruar 2011, 07:04

Margarita Voites: "Appi-appi! See võtab täitsa segaseks!" (34)

"Valgetähe III klassi teenetemärk?! Mulle?!" jahmub primadonna Margarita Voites pausisekundeiks ja saadab teele üüratu pika naerutrillerduse.

"Kas mind on lõpuks märgatud?!" tõuseb naer koloratuursopranlikesse kõrgustesse saavutades haripunkti hüüatusega: "Uskumatu! See on anekdoot!"

Margarita Voites tõmbab korra hinge ja hüüatab: "Appi-appi! See võtab täitsa segaseks! Ma ei oska ollagi!" Tõmbab veel korra hinge. Sedapuhku juba murelikul noodil: "Appi-appi! Issand jumal! Ma pole end üldse ette valmistanud! Mul pole maniküüri! Mul pole pediküüri! Soengut ka ei ole!" Rahuneb alles siis, kui taipab, et ei pea kohe sekundi pealt teenetemärki vastu võtma tormama, vaid sellega on mõni nädal aega. "Issand jumal! Nüüd ei teagi kohe, mida edasi peaks tegema!" kõlab naerulagin lauljatari suust, kes enese arvates elus liiga napilt austamist saanud.

"Kui inimesed ütlevad, et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem, siis mina mõtlen teisiti: tuleb kas natuke hiljem või üldse mitte!" põrutab 74aastane primadonna. Tema oli ammu loobunud lootmast, et keegi teda ja tema ingellikku häält vääriliselt hinnata mõistab.

Oma ainukese ordeni sai Margarita veerandsaja aasta eest. Uhke märk pandi talle viimati rinda siis, kui ta 50 sai – toona päädisid Eesti NSV teenelise kunstniku, Eesti NSV rahvakunstniku ja NSV Liidu rahvakunstniku tiitlid ordeniga Austuse märk. Toda aumärki meenutab primadonna mõneti iroonilis-põlgliku tooniga: "Mina tahtsin ikka Rahvaste Sõpruse ordenit! Olin solvunud, et sain liiga vähe... Ma olin nii palju ära teinud rahvaste sõpruse edendamiseks – eri riikides laulmas käinud, minu hääle olid eri rahvad omaks võtnud, ja siis – mingi oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul antakse mulle mingi Austuse märk!" Märksa olulisemaks loeb ta ise hoopis 1948. aasta lauluolümpiaadi Tartus, mille ta 12aastasena võitis. Mis sest, et esikoha eest ei pandud märki rinda, vaid anti üksnes aukiri.

Ootamatult peab primadonna mõtliku pausi. Siis tuleb kiire küsimus: "See Valgetähe III klassi teenetemärk – ma ei oska mõelda ega saa aru: kas see on kõrge autasu või ei ole?" Saanud kuulda, et kõrge, trillerdab jälle naerda kui plikake. Ütlemata koloratuurselt.