Foto: Arno Saar
Inimesed
29. jaanuar 2011, 08:58

"Maria pole lihtne tüüp ja see ta huvitavaks teebki." (19)

"Temast pole kerge rääkida. Ta on selline isemõtleja ja leiutaja, väga iseseisva mõtlemisega. Nii et lihtne tüüp ta ei ole ja see ta huvitavaks teebki," räägib Lembit Ulfsak kauaaegsest kolleegist Maria Klenskajast, kes tähistab täna Eesti Draamateatris suurejoonelise sünnipäevapeoga oma 60 aasta juubelit.

Tänaseks on näitlejanna selles majas kaasa teinud 96 (!) lavastuses. Veevalaja tähtkujus sündinud Klenskaja tunneb end ühtviisi nagu kala vees nii traagilistes kui koomilistes osades ja on ühtviisi kodus nii teatrilaval kui kinos.

"Maria on meil ikka väga pärjatud näitleja! Kõige suurema tunnustuse osaliseks sai ta 1989. aastal Kalininis ehk tänases Tveris, kui ta veebruaris toimunud I üleliidulisel näitlejate filmifestivalil tunnistati aasta parimaks naisnäitlejaks, millise tiitli pälvis ta peaosa eest Leida Laiuse filmis "Varastatud kohtumine"," meenutab Ulfsak rohkem kui kahekümne aasta tagust lugu. "Ma olin juhuslikult ka sellel festivalil, kui korraga keegi ütles mulle, et Klenskaja saab auhinna."

Ulfsak helistas otsekohe teatrisse, et näitlejanna saaks auhinna ise vastu võtta. "Mul olid ka väikesed enesehuvid mängus, sest raha oli mul täiesti otsas," muigab Ulfsak. "Lootsin, et Maria tuleb rahaga ja päästab mu välja. Ta tuligi kohale, aga paraku ilma rahata – ta sai järgmisel päeval oma tiitli küll kätte ja sellega kaasnes ka rahaline preemia, mis oli kas viis või kümme tuhat rubla (tollal ääretult suur summa), mis aga kahjuks talle tšekina ulatati. Nii et ka rongis tagasi sõites ei saanud me seda võitu tähistada. Selline tunne oli, et hammusta kas või seda paberit peale," naerab Ulfsak.

Osav õmbleja

"Temaga oli alati väga mõnus viina visata," iseloomustab Ulfsak kolleegi. "Viskaks ka nüüd, aga need asjad on kuidagi teisele plaanile jäänud. Samas on ta väga hoolitsev. Mäletan, kuidas ta oma ema eest hoolitses, ja nüüd hoolitseb ta väga oma mehe (Aarne Üksküla – J. K.) eest. Nagu ta omal ajal ütles, et mehega on tal vedanud. Et ta sai parima, mis turul saada oli.

Veel on ta osavnäpp. Mõtleb igasuguseid asju välja. Kui ta ükspäev tuleks ja ütleks, et ta tegi heeringamoosi kreeka pähklitega, siis ma usuks, et ta tegigi. Ja ta teeb näputööd. Usun, et ta oleks võimeline öösärgist narmastega talvemantli õmblema."

Ulfsaki jutu lõpp on aga üllatav. "Kui kolleegi ja näitlejat tunnen ma teda hästi, aga kui inimest – siis peaaegu üldsegi mitte."