Valdo Randpere: "Läheksin kohe Leila Millerile taustaks kitarri mängima!" (70)

Madis ansambli Karavan kontserti Tabiveres 1984. aasta suvel.

"Teine vihje oli laulu tekst: "Kallis poiss, paki asjad, võta kaasa...", mille nad olid Valdoga koos teinud," tunnistab Karl Madis , et bänd mõistis oma solisti Leila Milleri ja Valdo Randpere vihjeid plaanitavale emigreerimisele alles siis, kui see oli juba sündinud.

Kontsert keelati

8. augustil 1984 pidi olema ansambli Karavan kontsert Türil. Paar päeva varem raputas aga Eesti NSVd teade: Karavani solist Leila Miller ja tema mees Valdo Randpere on hüljanud Nõukogude delegatsiooni ja Soome linnas Kotkas peetud merepäevadelt Rootsi pagenud.

"Sõitsime Türile kohale, aga sealne parteikomitee oli piltlikult öeldes püksid täis teinud," meenutab augustit 1984 Karavani toonane bassimees ja laulja Meelis Punder , "kuna Tallinnast polnud antud mingeid direktiive, kuidas meiega sellises olukorras käituda, kartsid nad, et võib-olla me oleme üldse keelatud ansambel, ja kontsert jäeti ära."

Õnneks sai helirežissöör Enn Laidre samal päeval 40 aastat vanaks ja ansambel teadis, mida teha.

"Me läksime võõrastemajja," mäletab Punder, "ja kuna me olime selles raudteeäärses pisikeses võõrastemajas ainukesed elanikud, tellisime kohe kõige suurem toa. Lükkasime seal voodid kokku, panime natukene aparatuuri üles ja tegime kõigepealt tund-poolteist proovi. Siis alustasime Laidre sünnipäeva pidamist, mis venis hommikuni välja. No vähemasti oli lõbus."

Järgmisest päevast läksid Karavani esinemised edasi.

1984. aastaks oli Leila Miller Eestis armastatud laulja.

"Esimene asi, mis Leilaga seoses meenub, on malevalauluvõistlus, aasta oli 1974 või 1975. Leila bänd jäi viimasele kohale ja minu bänd sai hinnalise eelviimase koha," meenutab Karl Madis noorte muusikute artistitee algust.

Enne Karavani laulis Leila Miller ansamblis Kontor. Bändikaaslane Heino Seljamaa kiidab: "On kahte tüüpi kunstnikke või loojaid või esinejaid. Ühed on need, kes ronivad küüntega puu otsa. Teine aga lendab puu otsa ja hakkab laulma. Vaat Leila oli see teine. Tema esimene hitt, me heliloojate majas selle vist salvestasime, oli "Kuulen samme". Ja see on jäänud ka firmamärgiks. Ta on muidugi Valdoga hiljem laulnud ilusaid laule, aga nii kui "Kuulen samme" sai linti, võis kohe aimata, et see ei ole lugu, mis on moepärast lauldud. Leilal on loojahing sees."

"Leila võiks teha plaadi!"

Loojahingega Leila Miller ei tundnud bändiga töötades mõistet "primadonna". Meelis Punder vestab: "Kui me hakkasime Karavaniga pihta, oli Leila oli juba endale nime teinud – ta oli ju Kontoris laulja ja nii edasi –, aga Karavan oli kuulajale uus kooslus. Meil ei olnud alguses transamehi, tassisime ise kogu oma aparatuuri, teinekord ka vabaõhuaparatuuri, mis oli päris suur ja raske. Ja Leila, noh, okei, suuri kaste ei tassinud, aga ta ei jäänud kunagi kõrvale. Ei olnud, et ta oleks vaadanud, jalg üle põlve, kõrvalt, kuidas teised higistavad. Tõeline bändiliige oli! Neid bändiliikmeid on nähtud kuipalju, kes on niisugused solistid, et arvavad: nemad ei pea midagi tegema! Karavanis seda ei olnud!"

Mõni aeg pärast seda, kui Leila Miller ja Valdo Randpere olid Rootsi kadunud, hakkas Eestisse jõudma teateid, et paar teeb plaati.

"Eks me lootsime, et nad löövad sellega ka läbi," tunnistab Karl Madis, Leila hea sõber, kellele Leila saatis omal ajal sõjaväkke nii sooje kirju, et "annab meenutada".

Paraku jäi Leila Milleri lauljakarjäär paguluses kahvatuks. Ning piiride avanedes kolisid Miller ja Randpere Eestisse juba eri teid pidi.

Leila Miller on praegu ärinaine, Valdo Randpere pürib suurde poliitikasse.

Aga laulmine?

"Leila võiks täitsa rahulikult oma vanad lood, head lood, korralikuks plaadiks teha – kas või iseenda ja vanade fännide rõõmuks," pakub Valdo Randpere.

Läheks siis tema ise taustaks kitarri mängima?

"Kohe! Miks mitte."

Kaks aastat kestnud sõda lapse pärast

Kui Leila Miller ja Valdo Randpere 5. augustil 1984 Kotka merepäevadel Nõukogude delegatsiooni juurest Rootsi põgenesid ja poliitilist varjupaika palusid, lootsid nad, et peagi saadab Nõukogude Liit neile järele Eestisse jäänud 13kuuse tütre Kaisa.

Oma vanemate juurde vabasse maailma lubas impeerium lapse aga alles 23. novembril 1986. Enne seda oli pere esitanud palvekirju, mis NSVLi saatkonnas kaotsi läksid. Rootsi ajalehes Expressen ilmus iga päev rubriik: nii ja nii mitu päeva Kaisata.

Kui Nõukogude Vene saatkond korraldas oktoobrirevolutsiooni juubeli puhul vastuvõtu, kutsus Expressen üles saatkonna ees protestiks autodega signaalitama. Et toimetus asus saatkonna vastasmajas, lasti maja sissepääsule prožektorid peale ja küsiti uksel saabujatelt: "Kas te tõesti lähete sellele peole? Tehke Kaisast saadikuga juttu!"

Lõpuks kirjutas Astrid Lindgren Nõukogude Liidu saadikule Stockholmis Boriss Pankinile: "Vabandage mind, kuid ma ei saa öösel magada, kui mõtlen selle peale, et võimsal Nõukogude Liidul ei ole nii palju halastust ja südamlikkust, et üht väikest tüdrukut oma vanemate juurde lasta."

See kiri murdis jää. Kaisa viis Tallinnast Helsingisse toonane noor diplomaat Dag Hartelius.