OMA KODU KAITSE: Toompeal lossi ette rajati 1991. aasta jaanuaris 2,5tonnistest betoonplokkidest müür. Barrikaadid koristati alles septembris – pärast augustiputši.Foto: Tiit Veermäe / ETA / Õhtuleht arhiiv
Inimesed
15. jaanuar 2011, 08:57

Enn Põldroos: Toompead ei tohtinud pauguta ära anda

"Jaanuari alguses muutus niigi pidevalt pinev olukord Eestis eriti plahvatusohtlikuks. Oli ilmne, et oodata võis tõsist rünnakut Eesti taasiseseisvumistaotluste vastu.

Olin siis ülemnõukogu saadik. Mäletan, et saatsin perekonna Tallinnast ära ning võimaliku arreteerimise vältimiseks loobusin kodus viibimisest.

Seoses OMONi agressiivse tegevusega Vilniuses hakati kindlustama Toompea lossi. Selleks kasutati suuri graniitrahne (minu mälestuste järgi pärines neist vähemalt osa kombinaadi ARS monumentaalkunsti osakonna varudest) ja betoonplokke. Toompea lossi esimese korruse aknad varustati tugevate trellidega.

Lossi ühte tagumisse hoovi toodi Eesti Televisiooni ülekandebuss koos lossi katuseharjale paigutatud paraboolantenniga, mis oli suunatud Helsingi telemastile. Dramaatiliste sündmuste puhul oleks seda liini pidi suudetud viimase hetkeni säilitada side välismaailmaga, samuti edestada pilti siintoimuvast.

Viibisin nendel päevadel põhiliselt Toompeal. See, et võimaliku rünnaku puhul regulaarvägedele kuigi kaua vastupanu osutada pole võimalik, oli kõigile selge. Ettevalmistused olid pigem selleks, et demonstreerida vastuhakutahet. Toompea lossi ei tohtinud ära anda ilma pauguta.

Pöördepunktiks sündmustele oli Boriss Jeltsini ootamatu äkkvisiit Tallinna. Vene Föderatsiooni presidendina ja Gorbatšovi peamise vastasena toetas ta Eesti suveräänsust. Eelmisel päeval oli ta kaitsnud Balti riike Moskvas Föderatsiooninõukogus.

Osalesin kohtumisel Jeltsiniga Toompea lossi valges saalis. Kuna Jeltsini kohaletulek oli konspiratiivne, siis seda teavet eriti ei levitatud. Pealegi saime tema tulekust teada ainult paar tundi varem.

Kirjutati alla ühisavaldus vastastikuste suveräänsustaotluste toetamiseks. (Jeltsini Venemaa oli samuti huvitatud Gorbatšovi juhitud Nõukogude Liidust väljaastumisest).

Eriti tähtis oli Jeltsini üleskutse kohalikele Nõukogude sõjaväeosadele hoiduda vägivallast. Teatavasti oli tema autoriteet ja populaarsus tookord märkimisväärselt kõrge ja tema arvamusega arvestati, siinsed kindralid ei tahtnud seda ignoreerida.

Mäletan, et kohtumise lõppedes ootas teda ukse taga grupp intreid. Keegi, vist Lebedev, üritas esitada teravatoonilisi küsimusi. Jeltsin sundis teda paari äkilise sõnaga vaikima.

20. jaanuaril toimusid üle Venemaa meeleavaldused Balti riikide toetuseks. Oht oli selleks korraks möödas. Peamiseks jõuks kriisist väljatulekul oli eesti rahva otsustavus ja ühtsustunne, mis sundis vastaspoolt taltuma."