Els Himma: ma pole päris kindel, et inimesed peaksid oma meelt just minu eluga lahutama (31)

"See on üksiku inimese hea elu," ütleb ta. "Ainuke asi, et tervis oleks korras. Aga muud ei karda ma midagi. Ema elas mul 97aastaseks ja ka tema ei kartnud midagi."

Els Himmal on olnud kaks pikka kooselu. Esimene abikaasa oli muusik Lembit Himma, teine elukaaslane Mihkel Mutt. Aga ta ei tee saladust, et juba aastaid pole ta elus ühtegi meest. "Meest mu kõrval ei ole ja see on minu vaba valik. Ka jõulude ajal pole ma kunagi ennast üksikuna tundnud. Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga ma ei tunne seda tunnet," naerab Himma. "On ka seda olnud, et ma olen täiesti vabatahtlikult öelnud vana-aastaõhtul ära kõikidest esinemistest ja küllakutsetest. Ja siis ma olen vaba kui lind!"

Lauljanna ütleb, et tal on veel mõned head tuttavad – näiteks Ada Lundver –, kes juba aastaid üksi elavad. "Ja nad kõik räägivad kui ühest suust, et on nii tore käia kuskil väljas, saada tuttavatega kokku, aga millise rahuldustundega tuled sa koju tagasi: kõik on vaikne, keegi sind ei tülita, sa ei pea kellegagi midagi arvestama. Oled iseenda peremees. Tahad, kuulad raadiot, vaatad telerit või loed hoopis mõnda raamatut. Ja sa ei pea ühegi oma tegemise kohta mitte kellelegi aru andma. Minu meelest tuleb seda võtta kui kingitust, mis saab osaks mõnedele vanematele daamidele. Ja see tuleb välja teenida oma eelneva eluga," muigab ta.

"Jõulude ajal istusin ma kodus ja arvatavasti istun ma kodus ka vana-aastaõhtul. Mis tähendab, et igasugustest karussellidest jään eemale. Olen karusselli peal juba küllalt sõitnud, pealegi täiskäiguga. Nii et nüüd võtan ma asju palju rahulikumalt. Samas võtan vastu kõik pakkumised, mis mulle huvi pakuvad," ütleb Himma, kelle päevad on tegelikult endistviisi tegemisi täis. Juba homme õhtul esineb ta koos paljude teiste solistidega Nokia kontserdisaalis suurel galakontserdil "Kullaproov". Äsja üllitas ta oma plaadi "Millest sa elad ja hingad", ees on ootamas ta varalahkunud venna, orelikunstnik Rolf Uusvälja noodikogu korrastamine ja vennast raamatu kirjutamine. "Tõsi, ise ma seda ei kirjuta," täpsustab Himma.

Ees seisab keeleõpe

Endast ilmuvat raamatut ta aga silmapiiril ei näe. "Ei taha ma mingit raamatut, kuigi ettepanek selle kirjutamiseks on mulle tehtud mitu korda," tunnistab ta. "Samas suhtun ma sellesse täiesti normaalselt, kui keegi kirjutab ise või laseb endast raamatu kirjutada – see on inimese vaba tahe ja tema elu ning ta võib sellega teha, mida ise tahab. Aga mina ei näe selleks küll mingit põhjust. Võib-olla on selleks aeg veel liiga varane?" küsib Himma kelmikalt. "Liiga vara," kordab ta. "Mul on veel tegemist. Selleks peaks olema mingi eriline põhjus, miks lugeja peaks saama osa sellest, kuidas ma olen elanud. Aga et inimese meelt lahutada... Ma olen inimeste meelt küllalt lahutanud," vihjab Himma mitte ainult lauljakarjäärile, vaid ka oma varieteeaastatele. "Ja lahutan veel. Aga kas nad peavad oma meelt minu eluga lahutama, pole ma päris kindel."

Oma igapäevategemiste juurde tagasi tulles ütleb Himma, et lubas just ühele produtsendile, et kohe esimesest jaanuarist hakkab ta õppima Argentina muusikat. "Kuna veebruaris tulevad siia argentiinlased, kellega koos ma esinen milonga, bossa nova ja Argentina tango kavaga, tuleb mul hakata nii keelt kui ka neid lugusid õppima. Ühtpidi on see väga põnev, samas väga keeruline ülesanne. Aga ma tean juba ette, et saan sellega hakkama," on Himma rahu ise. "Ma ei hakka kunagi tegema midagi sellist, milles ma kahtlen või tean juba ette, et ma ei saa hakkama."

Samas tunnistab lauljanna, et mitte kõigi asjadega siin maailmas pole ta hakkama saanud. "Ei, kindlasti mitte, aga see ei puuduta muusikat."

"Muudes asjades pole kaugeltki kõik läinud nii, nagu oleks soovinud, aga jumal tänatud. Ja ongi hea, et pole nii läinud, nagu oleks soovinud. Sest pärast on läinud palju paremini," jääb ta natuke salapäraseks.

Mis täpselt pole nii läinud, nagu ta oleks soovinud, sellest Himma vaikib. "Need on isiklikud asjad, nendest mina ei räägi," ütleb ta vaid.

Tütred sõbrannade eest

Himma tunnistab, et kuigi elab juba aastaid üksi, ei tähenda see, et ta oleks üksik. "Näiteks Rootsis elava tütre Heleniga räägime iga päev telefonis tund aega. Ta on rohkem minu juures, kui siin Eestis elades. Tütar Nancy elu on aga sedavõrd kiire, et ega ma teda ka tihemini näe. Tema päev algab hommikul kell seitse ja lõpeb alles õhtul hilja. Ja nii iga jumala päev."

Himma ütleb, et mõlemad tütred on talle justkui sõbrannade eest. "Aga samas on siin olemas mingi selge piir. See piir tekib mingi loomuliku tunde järgi. On asju, millest tütar emale ei räägi. Ja samas on piirid, mida ka mina kunagi ei ületa. Nad mõlemad on mul intelligentsed tüdrukud ja tunnetavad suurepäraselt, mis sobib ja mis ei sobi. Nii nagu sõbrannaga, et vadistaks kõigest, nii päris ei ole."

Kuigi Himma tütre Nancy kaks kooselu on karile jooksnud, ei hakka ta sellepärast veel juukseid katkuma. "Elu on elu. Võtame teda nii, nagu ta on. Elu tuleb elada ja midagi hullu pole. Ma üldse püüan oma tütarde elu vaadata rahulikult kõrvalt ja ka nemad pole suured paniköörid, nii et kedagi ma segama ei hakka, teiste vahele ma ei tule. Parem on natuke eemal seista. Ja niikuinii klaarib kõik ära. Nancyl on kõik hästi ja Helenil on kõik hästi. Kõik läheb lõpuks hästi," on Himma optimistlik, kuigi see sõna talle ei meeldi. "Mulle meeldib rohkem selline rahulik olek, kaine mõistus meeldib hoopis rohkem kui põhjendamatu optimism. Olen neid optimiste näinud, aga nendega on nii, et kui optimismile lisandub veel üleliigne annus idealismi, on asjad ikka väga pahasti," leiab lauljanna. "Ma võin mõnikord ka midagi põdeda, aga mitte kaua, sest õiged mõtted juhatavad jälle õigetele radadele."