MIDA TULEKS KIRJUTADA: «Kirjutage, et Veskil pole raha paremat kuuske osta,» õpetab Anne. «Tegelikult Veskil oleks raha küll, aga ta põhimõtteliselt ei taha metsakuuske,» jätkab ta sama hingetõmbega jutti. Foto: Tairo Lutter
Eha Laanepere 27. detsember 2010 06:59
"Kas ikka kõik peavad jõululaupäeval istuma kuuse all ja vana-aastaõhtul vaatama teleprogramme, sööma kapsast ja verivorsti?" küsib Anne Veski (54), kellel endal õnnestus tänavu erandlikult jõule tähistada nagu kord ja kohus. Vana aasta viimaseid kellalööke tuleb tal siiski kuulata autoraadiost.

"Siis, kui teised inimesed peavad pühi, teeme meie tavaliselt tööd," ütleb laulja, pidades "meie" all silmas ennast ja abikaasast mänedžeri Benno Beltšikovi. "Kuid sel aastal istusime punased päevad kodus ja enne aastavahetust me kuskile ei lähe. Naudime!" on Anne rahulolev.

Tänavu saatsid nad ühe punastest päevadest mööda koos Anne tütre Kerli, tema abikaasa ja Anne lapselapse Frederikuga (1,5). Mingit kingituste lunastamist luuletuste või lauludega ei olnud. "Ei taha hakata kodus ka jälle laulma!" hüüatab Anne. "Ei, meie pole kodus seda asja nii keeruliseks ajanud, meie saame lihtsalt kokku ja jagame kingitusi."

Ostumaania ei meeldi aga Veskile ülepea: "Igasugust träni mina küll saada ei taha! Pole vaja neid topsikuid, nopsikuid, meil on maja katusealune neid juba täis! Meil igaüks ütleb ise, mis temal vajaks oleks."

Bennoga kinkisid nad teineteisele vastastikku soojad sokid: "Sokid kuluvad aasta jooksul ikka ära! Lapselaps sai eelmisel aastal muinasjuttude raamatu, tänavu luuletusteraamatu. Nagu mu tütar ütleb, meeldib Frederikile luuletusi kuulata – sõnade rütm jääb talle meelde ja ta räägib seda enda keeles edasi. Jah, sellises vanuses õpib kiiresti rääkima," heldib vanaemast staar. "Vaat sellisest ooperist on meie kingitused."

Söögid teeb alati Benno, olgu vaid neile kahele või toatäiele külalistele. "Ja teeb väga hästi!" kiidab Anne. Benno omade vastu ei saa ükski poest ostetud ahjusink ega sült, sest noil on Anne sõnul alati mingi viga küljes: liiga palju rasva või lööb mingi maitse teistest üle.

Kes toob kohvi voodisse?

"Võib-olla kutsume kedagi enne aastavahetust veel külla, mul on väga külalislahke abikaasa," – lause lõpp kerkib kerge anneveskiliku irooniaga üles – "näe, just tegi ta Vene võttegrupile kõik Eesti toidud, mis olemas on: kõik need pruunid kapsad ja liha ahjus."

Benno õiendab vahele, et ei olnud ahjus.

"Mina ei tea, kus ta sul oli," jätkab Anne häirimatult, "aga hea pehme ta oli."

Võttegrupp oli siin tegemas ühe Vene telekanali jaoks dokumentaalfilmi Anne Veskist. "Tavaline film minu argipäevast: kaamera käib järel, et kuidas elan, mis kontserte Moskvas annan ja kellega kokku saan, mida Tallinnas teeme. Nad filmisid ka minu tütart ja venda. Kolm päeva tegelesime sellega. Kui oli esimene puhkepäev, ega ma ausalt öelda enne ühte voodist välja ei tulnud."

Benno: "Siis ma toon talle kohvi voodisse ja..."

Anne: "Eile ma tõin kohvi ise!"

Benno: "No ma ei tea, see on nii häbematu harv juhus, kui sina ise seda teed."

Anne: "Tegelikult me kumbki ei viitsinud üldse liigutada – olime väsinud sellest, et pead kogu aeg suhtlema ja mõtlema, mida sa ütled. Aga seda võin küll öelda, et Eestile tegime reklaami kõvasti!"

Jope külmetavale neiule

Nimelt oli vene operaatoriga kaasas neiu, kes oli lennanud kohale vist otse Prahast ja seljas oli tal vaid õhuke sügismantel. Esimene võttepaik oli lauluväljakul, kus vinge tuul halastamatult neiu mantlit keerutas. "Üks eesti naisterahvas – ta ütles, et on Jõhvist – ei võinud seda pealt vaadata ja andis talle oma jope selga. Istus ise seni autos, kuni me võtted tehtud said," meenutab Anne. "Neiul oli suu lahti! Kindel, et ta räägib kõigile, kui lahked on Eesti inimesed!"

"Tõusime Nadõmis öösel kell kolm, et jõuda kella neljaks lennujaama. Lennuk hilines kolm tundi ja me jõudsime jeeli-jeeli Moskvasse ja pidime seal hilinemise tõttu ülehelikiirusel jõudma Demededjovo lennujaamast Šeremetjevosse, sest järgmine lennuk oli võetud läbi Riia Tallinna, kust üldse vähe otselende käib," räägib Anne, "ja kui õhtul kodus selgus, kui kohutavalt meil vedas, sest Tallinna lennujaam oli pool päeva kinni olnud ja meie lennuk oli üldse üks vähestest, mis lendas, siis ma mõtlesin, et ma see aasta küll rohkem lennata ei taha! Me pole ükski aasta nii palju lennanud kui sel aastal! Ühesõnaga – taevane jumal oli meie poolt, ja praegu ma kuskile ei lähe!"

Haavade ravi kontsertide vahel

"Kuskile ei lähe" ei tähenda ometi tema puhul ainult kodus puhkamist: sinna mahuvad ka esinemised Eesti eri paikades. "Arvestades neid lumetorme, ongi hea, et ei ole võetud palju tööd. Ma küll ei tahaks kontserdilt tulles istuda lume sees kinni kuskil hädaorus!"

Jah, artisti töö ei ole mingi lõbu. Eelmise aasta jõulud tuuritas Anne Veski Revalia kammermeeskooriga Eesti kirikutes. "Ma jäin kohe pärast esimest kontserti haigeks, need kirikud on ju nii külmad."

"Kirikute kütmise pealt nad hoiavad kokku," toetab abikaasa Benno kõrvalt.

"Need harvad päevad, mis kontsertide vahel olid, olime kodus ja ravisime haavu – püüdsime kuidagi nohu ja kõige selle muuga võidelda," ütleb Anne.

Mainimata on veel, et Anne esineb koos teiste eesti estraaditaeva tähtedega Nokia kontserdimajas aastalõpugalal "Kullaproov 585": "Seda peate kirjutama, et 30ndal Veski osaleb "Kullaproovis", kus laulan kolm laulu, näiteks "Ehavalgust" koos Koit Toomega. Ja ma paluks, et te selle lause ka veel sinna sisse paneks, et meie duubelplaat "Kõike juhtub", kus on kümme laulu eesti keeles ja kümme laulu vene keeles, tuli nüüd müügile! Venelased ka siin imetlesid seda plaati, see on ju nii ilus, avaneb nagu kommikarp, sellist pole Eestis veel tehtud!"

Artist on ebausklik

Vana-aastaõhtu esinemiselt Tallink SPA hotellist saavad nad Bennoga tagasi kodu poole sõitma hakata parasjagu sel kellaajal, et aastavahetus autos vastu võtta. "Olemegi kõik need aastad olnud aastavahetustel teel," nendib laulja. "Ma ei mäletagi üldse, millal me oleks saanud telekast aastavahetussaateid vaadata. Kui koju jõuame, öösel kella 4–5 ajal, on ikka pidu juba läbi olnud. Nõukogude ajal tulid selle aja peale telekast juba ammu pevtsõ zarubežnõh stran (välismaa lauljad – vene k.), seda me siis vaatasime."

"Mulle see isegi meeldib, mina olen selline ebausklik inimene ja usun, et järelikult siis tuleb järgmine aasta jälle töö- ja sõituderohke! Artistidel on aastavahetus olnud eluaeg tööaeg ja see on hea." Ja juba 1. jaanuaril lähevad nad mitmeks päevaks rahvast triiki täis ristluslaevaga Läänemerele tuuritama.

Uue aasta programmi vaatamise ja kapsa söömise nimel ei kavatse nad ka järgmistel aastavahetustel ühtegi sobivat esinemiskutset tagasi lükata. "Meil niikuinii selliseid raudseid traditsioone pole," ütleb Anne. "Nagu öeldakse: veerevale kivile sammalt ei kasva ja kuni me veereme, seni on meil iga jõul ja uus aasta isemoodi."

Neil kahel veerejal, Annel ja Bennol, saab järgmine aasta 30 aastat koos elatud. "Me ei mäletagi, kuidas oleks elada teineteiseta. See on lihtsalt meie elu tõusude ja mõõnadega. On neid, kes elavad meist paremini, on neid, kes elavad meist halvemini," arutleb Anne. "Aga meie elame hästi – lapsed on, maja on, tööd on ka. Peaasi, kui tervist veel jätkub, muu saame ise tehtud."