"Tegin talle pai, aga... Südamega käib kõik ju ruttu." (21)

"Me olime temaga nii õnnelikud, me olime temaga kokku sulanud..." ei suuda helilooja lesk Maire Tamberg pisaraid tagasi hoida. Need tulevad tal ikka ja jälle, ei küsi aega ega kohta.

Veel nädal tagasi tõi telesaade "Tähelaev" Eino Tambergi tuhandetesse kodudesse, elurõõmsa ja päikselisena. "Vaatasime seda koos pärast topelt üle, nii ilus saade," ohkab Maire Tamberg, kes abikaasana märkas siiski mehe olekus seal saates ka väsimuse märke. "Enne saadet ta närveeris ikka päris palju – ja osa võtteid tehti juba suvel. Pärast ütles veel mulle, et näe, isegi selle elasime üle."

Kaks aastat tagasi oli Eino Tambergil südameoperatsioon. "Talle pandi uued klapid ja veenid," ütleb Maire. Sestap võttis ta iga päev kuut rohtu. Jõululaupäeva hommikul oli ta kuidagi väsinud ja ütles, et võtab oma rohud õhtul. "Ütlesin, et olgu. Ega täiskasvanule ju pressi rohtu sisse, lapsele veel kallad kurku."

Maire sõnul polnud tal tänavu üldse jõulutunnet: "Mul nagu hing ütles seda ette... Jõululaupäeval ütlesin, et käin ära meie Lauteri korteris, kas sa tuled ka kaasa. Eino vastas, et las ma puhkan. Tulin tagasi ja küsisin, et kas sööme lõunat, ta ütles, et sööme kell neli Arukülas."

Saatuslik hetk Rahumäe kalmistul

Jõululaupäeval kell kolm pärastlõunal startis kogu pere koos Maire laste ja lastelastega kahes autos Arukülla, kuid veel enne seda otsustati panna küünlad Rahumäe surnuaeda omaste kalmudele. Rahumäele on maetud nii Eino kui ka Maire vanemad.

Lumi oli surnuaias kõhuni. "Ütlesin, et lähen jooksen poistega, panen küünlad ära. Jooksimegi. Eino jäi autosse ootama."

Tagasiteel nägi Maire, et Eino on siiski ikka tulema hakanud. "Karjatasin, et kuhu sa, kallis, tuled! Ta vastas: "Ma tahan ka su vanemate hauda näha." Võtsin ta käe..." ei suuda Maire saatuslikku hetke meenutades pisaraid talitseda. "...võtsin ta käe, ta kukkus mu pojale sülle ja siis lumehange ja oligi kõik..."

Arsti valusad sõnad: me ei suutnud...

Maire sõnul asus pere kiiresti tegutsema: "Poeg jäi teda hoidma. Me miniaga peatasime tee ääres autosid. Kolmandana tuli juhuslikult kollane kiirabiauto. Juht ütles, et tal pole brigaadi kaasas, nii pandi Eino kanderaamile ja sai kohe haiglasse."

Õnneks on Põhja-Eesti regionaalhaigla peaaegu Rahumäe surnuaia kõrval, nii et kümne minutiga oli Eino juba reanimatsioonis. "Läksime pojaga temaga kaasa. Tegin talle pai, aga...oli külm juba... Südamega käib kõik ju ruttu," ohkab Maire.

Südamearst Toomas Sulling ütles, et tead, Maire, ole rahulik, ta on väga heades kätes. 20 minuti pärast tuli arst siiski teatega: "Proua, me ei suutnud."

"Tegelikult sellest Eino unistaski, et oleks ometi nii, et ta ei jääks kellelegi kaela peale," sõnab lesk. "Ta oli uhke mees, kui ma pakkusin, et võta käimiseks kepp appi, siis tema ütles, et tema kepiga ei käi!"

Aastavahetuseball jäigi vaid plaaniks

Aasta lõpuks olid Einol ja Mairel juba plaanidki tehtud: "Pidime minema aastavahetuseballile kultuuripealinna." Eino olevat veel öelnud, et lähme viimast korda, ega me rohkem ballile nagunii lähe. Isegi smoking, millega sinna minna, oli juba valmis pandud.

"Selle smokingu, mis ta pidi seal selga panema, viin nüüd surnukuuri."

"Meil oli koos fantastiline elu," ohkab Maire, kes oli Eino Tambergiga abielus 18 aastat. Eino ütles vahel naisele: "Issand, kui tore, ma olen 80 ja elan – tänu sinule. Ma olen nii õnnelik!"

Pühendas enne surma abikaasale oopuse

"Me kohe klappisime esimesest silmapilgust. Kuigi olime kaks täiesti erinevat inimest, üks oli majandusinimene ja teine helilooja, ütles ta, et naudib seda elu. Et, kallis, niisugust naist olen ma eluaeg otsinud, ja nüüd oled sa mul käes."

Enne surma pühendas Eino Tamberg oma naisele oopuse "Peeglitrikid" (metsosopranile Viivi Luige ja Doris Kareva luulele), mille avalik esitus jäi maestro eluajal olemata.

"Jään mäletama ainult seda ilusat elu, mis meil Einoga oli, teineteise armastus on elus nii tähtis!"