Pühadeajale kohaselt soostus kirjanik Viivi Luik korraks mõtisklema headuse ja kurjuse vahekorra üle maailmas: «Enamasti tuleb kurjus vististi inimese teadmatusest, rumalusest. Tahtlikku, teadlikku kurjust pole üldse nii palju, kui me arvame. Ma pole elus kohanud ühtegi läbinisti kurja inimest. Mida vähem inimene tunneb iseennast, seda vähem on tal võimet teisi mõista. Suurel määral põhjustab kurjust mõistmatus. Aga ka hirm. Mida vapram ja vaimselt küpsem inimene, seda vähem võimalust annab ta kurjusele. Inimesed on olnud üldiselt minu vastu head. Kui järele mõelda, kui lihtne on kurja teha ja kui vähe seda siiski tehakse, võib tunnistada, et headust ongi rohkem kui kurjust. Muidu poleks olemas ei meid ega seda maailma.»
Kommentaarid