LEGENDI ALGUS: Filmis “Holiday Inn” (1942) kõlas esimest korda maailma kuulsaimaks ja kuulatuimaks tunnistatud jõululaul “White Christmas”. Foto: Scanpix
Triin Tael 23. detsember 2010 06:53
Mis on ühe õige jõulufilmi trumbid? Maitse asi. Mõni eelistab küünlapaistel nutta nõristada, teine kiirendab rammusa jõulutoidu seedimist naerda pruusates.

Ameerikas on mitukümmend aastat olnud armastatuimaid jõulufilme Frank Capra "Elu on imeline" ("It’s A Wonderful Life", 1946), mille Ameerika Filmiinstituut on valinud ühtlasi kõigi aegade inspireerivaimaks linateoseks. Kui isetu pereisa George Bailey (James Stewart) tagasihoidlik säästu- ja laenukompanii rahaahne pankuri tõttu krahhi on jõudnud, otsustab ta, et perel ja teistel lähedastel oleks kõige parem, kui teda polekski. Ent ingel Clarence näitab George’ile painajalikku nägemust, milline olnuks kodulinna elu ilma temata. Seal lokkab patuelu, George’i kallid on surnud, ruineeritud või meeleheitel. Tänu taevase saadiku külaskäigule mõistab pereisa, et tema elu on tegelikult olnud lihtsalt imeline. Kellel silm selle filmi lõpus kuivaks jääb, peab küll kivist südamega olema!

Ehkki "Elu on imeline" kandideeris viiele Oscarile (nende seas parima meespeaosatäitja ja parima filmi kuldmehike), kukkus see kinno jõudes esialgu läbi. Linateosele heideti ette liigset sentimentaalsust ning ühtlasi sõjajärgse ühiskonna kritiseerimist. Föderaalne Juurdlusbüroo nimetas filmi lausa õõnestavaks ja väitis, et pahelise rahajõmmi kujutamine on tavaline kommunistide nõks. Film kogus populaarsust alles pärast 1974. aastat, kui seda võis televisioonis piiranguteta näidata.

"Visas hinges" käib madin maikaväel

Angloameerika armastatuimate jõulufilmide seas on ka 1983. aasta "Jõululugu" pisipoisist, kelle unistuseks on püss, ja "34. tänava ime", millest on vändatud küll arvukaid versioone, kuid parimaks peetakse siiski 1947. aasta originaali, kus pisike Natalie Wood tänu sümpaatsele habemega taadile jõuluusu tagasi saab. Kord sulni muusika, kord hoogsate tantsunumbrite poolest hiilgab "Holiday Inn" (1942), kus Bing Crosby koos Fred Astaire’iga peab võõrastemaja, mis on avatud vaid pühade ajal. Just siin kõlas esimest korda Irving Berlini laul "White Christmas". Kaunist meloodiat saatis säärane menu, et seda kasutati uuesti 1954. aasta filmis "Valged jõulud" (1954). Bing Crosby ja Danny Kaye mängivad selles kahte sõjasemu, kes moodustavad meelelahutustandemi ning lähevad koos õdedest duoga (George Clooney tädi Rosemary Clooney ja Vera-Ellen) kontserditurneele.

Rammusaid jõuluroogi aitavad kiiremini seedida lastele ja lapsemeelsetele suunatud "Üksinda kodus" kaheksa-aastasest Kevinist (Macaulay Culkin), kelle vanemad Prantsusmaale jõulupuhkusele sõites koju unustavad, ning Bruce Willise "Visa hing", kus valge maikaga tegelaskuju John McClane’i ainus soov on rahulikult pühi pidada. Moodsaks klassikaks on kujunenud "Jõulumehe" saaga, mis sai alguse 1994. aastal. Tim Alleni tegelaskuju Scott tapab kogemata jõuluvana ära ja peab ise tema asemele asuma. 2002. aastal valminud järjes tuleb Scottil endale naisuke leida, kolmandas jaos aga perega toimetulemise kõrvalt Külmataadiga võitlust pidama.

Brittide südantsoojendavatest komöödiatest võib jõuluajal tihti eetris näha "Nelja pulma ja üht matust" ning staarirohket filmi "Armastus on see", kus kaheksa väga erinevat Londoni paari elab kuu enne jõule üle väga keerulisi aegu. Nalja ja kurbust parajalt doseerivad linateosed tekitavad tunde, et vähemalt jõuluajal tuleb armastus tõesti võitjaks.