Mahehäälne Mari Pokinen: "Teen muusikat ise ja iseendast." (3)

Mari Pokinen (22) õpib praegu Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaks, kuid tõsiselt laule kirjutama hakkas ta juba 13aastaselt. "Pidasin päevikut ja äkki tekkis tunne, et sellest jääb väheseks. Hakkasin oma tundeid ja mõtteid siis muusikasse seadma," meenutab Mari. Praeguseks on aja jooksul kogunenud tunded ja mõtted, mille jäädvustamiseks kirjasõnast napiks jäi, saanud 11 laulu kujul tema albumile "22".

Viimase nimeks sai Mari praegune vanus: "Tahtsin sellega tähistada millegi lõppu ja samal ajal algust – mulle lihtsalt tundus, et on vaja edasi minna, oma ammu kirjutatud lood teistele kuulata anda ja hakata edasi otsima."

Armastab üksindust ja loodust

Lauljatarile kõige hingelähedasem ja olulisem lugu oma esikalbumilt on "Paradiis". Ja seda põhjusega. "Kirjutasin selle aastal 2006. Ma ei olnud väga kaua midagi kirjutanud ja siis äkki paiskasin sesse laulu väga palju kogunenud tundmusi. See oli pikka aega nagu mingi monument minu jaoks, ja pihtimus, mille läbi sain midagi andeks," püüab Mari oma tundeid seoses selle looga selgitada.

Mari laulud räägivad temast endast. Tihti on need igavikulised ja täis paeluvaid looduskirjeldusi. Igavik tekitab temas võimsa tunde, pihib ta. "Igavik tähistab midagi suurt, midagi veidi kurba ja üksikut, aga ka väga ilusat. Oluline on vist igavikule vahel mõelda, et unustada tühjad probleemid, mis igapäevasuses tekivad," arvab Mari. Maheda häälega lauljatarile endale meeldib väga üksi olla ja mõtiskleda: "Vahel väga kardan üksi olla, vahel jätan ennast liiga üksi."

Loodusegagi on Maril sama isevärki suhe kui igavikuga – see tekitab temas igatsustunnet. "Tahaks nii palju kui võimalik linnast ära sõita ja vaikuses olla, aga seda ei saa alati teha. Looduses olemine ja lapsepõlv on kuidagi seotud minu jaoks, sealt vist siis ka see igatsus," mõtiskleb Mari.

Õppis kitarri iseseisvalt

Mari toob oma isiklikud laulud kuuldavale peamiselt akustilise kitarri saatel, mida ta ise mängib. Kitarr pole kaugeltki mitte sünnist saati ta kaaslane olnud. Vaid seitse aastat tagasi sai ta selle pilli jõulukingiks, asus seda siis omal käel õppima ning seejärel hakkas ise ennast laulmise aegu saatma. "Vahepeal korraks võtsin ka kitarritunde, aga ega ma siiani tegelikult teoorias kitarri väga hästi tunne. Lastemuusikakoolis õppisin viiulit ja seda meeldib mulle siiani väga mängida, kuigi ma seda harva teen," jutustab Mari, kes sooviks veel ka klaverimänguga sõbraks saada.

Mari kitarrisaatega laule kuulates turgatab pähe samas stiilis meeslaulja Jaan Tätte – kas ka lauljatar temaga midagi ühist tunnetab? "See, kuidas tema elab, seda olen kadestanud küll. Vahel tahaks ka saarele kolida ja lihtsalt luua, kirjutada ja laulda," ütleb Mari ja lisab mõtlikult, et võib-olla ta kunagi lähebki samamoodi ära, kui vanameister Tätte Vilsandile pagedes tegi. "Tätte looming meeldib mulle ka väga," ütleb lauljatar. Kuid kas Mari kohta võiks suisa nais-Tätte öelda? Neid jääb mõttesse. Peab pausi. Vastus saab napp: "Kas ma just seda olen, seda ma ei oska öelda."