Artur Talvik: "Pink Floyd kritiseerib seda kapitalismi, mida meie siin kinnisilmi pühaks peame!" (26)

"Oleks mulle lihtsalt mingi suvaline bänd öelnud, et teeme nüüd Pink Floydi, poleks see mulle kindlasti huvi pakkunud," rõhutab Talvik. "Aga just see, et tegu on koolibändiga ja et ma nägin nende telesalvestist, kus nad laulsid "We Don’t Need No Education", jättis see mulle sügava mulje.

Et minust 30 aastat nooremad inimesed on teadvustanud enese jaoks Pink Floydi, kes on võib-olla üks maailma ühiskonnakriitilisemaid ansambleid. Kes kritiseerib sedasama kapitalismi, mida meie siin kinnisilmi pühaks peame. Mis samas ei tähenda, et nad propageeriksid mingeid punaseid vaateid. Pigem nad võitlevad süsteemi kui sellise vastu. Süsteemi vastu, mis on süsteemi pärast üles ehitatud," selgitab Talvik Pink Floydi muusika filosoofiat.

"Kusjuures meie tänane süsteem toodabki jube jõuliselt seda ühenäolisust, millest Floyd räägib. Ja see on hirmuäratav. Kitsarinnalisuse pealetung on räme. Millest ju ka mitmed Pink Floydi lood ja plaadid ka räägivad. Selles mõttes on ajastus laulda täna Pink Floydi muusikat jumala õige."

Talviku väitel hakkab alles nüüd meie ühiskondlik areng jõudma samasse faasi, kus Briti ühiskond oli 70ndatel aastatel. "Alles nüüd hakkavad läbipõdemata haigused kohale jõudma. Selles mõttes on Pink Floydi sõnumi levitamine noorte inimeste hulgas justkui vastukaaluks, väga õige ja vajalik," leiab Talvik. "See on ilmselt üks põhjustest, miks ma oma nõusoleku andsin."

Pink Floydi muusika nõuab elukogemust

"Mulle pakkus huvi just see, et noor inimene on leidnud Pink Floydi", ütleb Talvik. "Tahtsin teada, kas nad on seda muusikat ka endale teadvustanud või on nad võtnud seda lihtsalt kui lahedat muusikat. Mulle meeldib, et tehakse endale selgeks, mida lauldakse ehk lauluproov ei tähenda vaid seda, et sa laulad, vaid ka seda, et sa mõtestad, mida laulad. Selliseid proove on meil ka olnud," kiidab ta noori muusikuid.

Talviku sõnul nõuab Pink Floydi muusikast ja filosoofiast arusaamine teatud elukogemust. "Aga iseenesest juba see, et nii noored inimesed tegelevad selle ansambli loominguga, on positiivne märk. Ehk nii jõuab see sõnum ka laiematesse ringidesse."

Talvik lisab, et musitseerida koos Riho Sibulaga, kes samuti kontserdil üles asub, on erakordne au. "Meil oli kunagi Tallinna 21. keskkoolis ansambel Taifuun, kellega käisime ka rokkfestivalil Saaremaal. Esimene mees, kes tuli lava taha ja meile õlale patsutas, oli Riho Sibul. See oli meie jaoks midagi väga erilist. See oleks olnud justkui jumala patsutus õlale. Kuigi ta ise ei käitunud mõistagi jumalana, aga see oli tõeline austusavaldus," meenutab Talvik õnnist hetke.

"Kahjuks pole ma kunagi Pink Floydi kontserdile sattunud, aga loomulikult on mul kodus Alan Parkeri film "The Wall" ja Berliini müüri kontsert. Rääkimata nendest plaatidest, mis nõuka ajal olid jube defitsiit. Eks mingil ajal olid ka mõne laulu sõnad peas," muigab ta. "Mina avastasin Pink Floydi kas aastal 1978 või 1979. Olin siis ise veel tatikas ja Pink Floyd oli juba ammu ilma teinud."