OHVER JA TAPJA: Eksbiitel John Lennon lahkus Chapmani käe läbi 1980. aasta 8. detsembril. Paar tundi varem oli mõrtsukas temalt autogrammi küsinud. Selle hetke sai fotole harrastuspiltnik Paul Goresh. Foto: AOP
Triin Tael 8. detsember 2017 10:11
New Yorgi Roosevelti kliiniku erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Stephan Lynn oli 1980. aasta 8. detsembri õhtul kella 23 paiku rampväsinult koju jõudnud, seljataga 13 tundi kestnud vahetus. Ootamatult helises telefon.

"Palun tulge tagasi," prahvatas meditsiiniõde 33aastasele osakonnajuhatajale. "Politsei toob kohe kuulihaavaga ja elumärkideta inimese."

Kummalgi polnud aimu, kellega tegu. Kumbki ei teadnud sedagi, et vaid mõni minut varem oli hullunud jälitaja Mark Chapman maailma ühe mõjukama muusiku, 40aastase John Lennoni selga tulistanud neli kuuli, kui too koos oma naise Yoko Onoga 72. tänaval Dakota-nimelise kodumaja ees limusiinist välja astus.

"Kihutasin taksoga tagasi haiglasse ja olin seal kaks minutit enne kahe politseiniku saabumist," meenutab endiselt samas haiglas töötav 63aastane Lynn ajalehe New York Daily News usutluses. Alles siis, kui meditsiiniõde verest tilkuva mehekogu identifitseerimiseks tema rahataskut uuris, mõisteti, et see näost hall, kõhn ja elumärkideta kuju on John Lennon. "Pulssi ega vererõhku polnud. Ta ei hinganud. Oleksime võinud ta kohemaid surnuks tunnistada," ütleb dr Lynn. Ometi püüdis kolmest kirurgist ja kuuest õest koosnev tiim 25 minutit meeleheitlikult Johni elu päästa.

Yoko: "Te valetate!"

Nad lõikasid ülakeha lahti. Selgus, et verekaotus oli olnud tohutu. Süda oli tühi ja liikumatu. Suured veresooned, mis kandsid südamest verd ülejäänud kehasse, olid kuulirahes hävinud. "Võtsin Johni südame pihku ja masseerisin seda, et näha, kas saame ehk mõningase südame talitluse taastada, kas saame selle jälle tööle," räägib Lynn. Kuid miski ei aidanud. Vigastused olid nii rängad, et muusikalegendi poleks isegi tänapäevaste meditsiini edusammude juures päästa saanud, kinnitab arst.

Kui oli selge, et popiidol on surnud, puhkes paar kiirabimeedikut nutma. Ent dr Lynnil seisis veel ees kohustus koridori lõpus olevas trööstitus ruumis ootavale Yokole hirmus uudis teatavaks teha. "Ta karjus oma viis minutit: "Te valetate! Öelge, et see pole tõsi! Ma ei suuda seda uskuda! Ta ei saa surnud olla!" Yoko lamas betoonpõrandal ja peksis pead nii ägedalt vastu seina, et arst pidi teda oma kätega kaitsma. Viimaks suutis naine leppida, et Johni pole enam. Ta palus, et haigla ei teataks tema mehe surmast avalikkusele enne, kui ta on koju jõudnud ning seda enda ja Johni viieaastasele pojale Seanile öelnud.

"Olen kurb, et mul oli oma osa üksnes Johni surmas," ütleb kirurg. "Mõtlen tahes-tahtmata, et kui ta oleks ellu jäänud, oleks maailm parem paik."

Mainekas Briti dokumen-taalfilmirežissöör Michael Waldmani suutis veenda Yoko Onot Johni surma-aastapäevale pühendatud värskes filmis "Päev, mil John Lennon suri" oma elu õudseimast päevast rääkima. Jaapani-Ameerika kunstnik ja muusik nendib, et Johni surmapäeval salvestatud laul, mis räägib õhukesel jääl kõndimisest, tundub talle nüüd prohvetlik. Ent ta usub, et Lennoni otsus minna helistuudiost otse koju, mitte aga restorani sööma – ta tahtis poeg Seanile unemusi anda –, polnud nii saatuslik, kui see näib. "See poleks seda koletut sündmust ära hoidnud," on Yoko veendunud.

Mõrvar tuli Hawaiilt

Filmi tegijatel õnnestus tabada ka amatöörfotograaf ja The Beatlesi fanaatik Paul Goresh, kes oli jäädvustanud John Lennoni ja tema tapja Mark Chapmani esimese kokkupuute mõni tund enne muusiku tapmist. Goresh oli Lennoniga sõbrunenud ning jalutas temaga aeg-ajalt tolle kodumaja The Dakota kandis ringi. Kui fotoaparaat klõpsatas, polnud piltnikul aimugi, milline on selle vaatepildi tähendus ning millist mõju see tema enda edaspidisele elule avaldab.

Goresh räägib dokfilmis, et ta oli 8. detsembri päeval rääkinud Dakota hoone juures Chapmaniga, kes oli enda sõnul kohale sõitnud Hawaiilt. Kui Lennon kella 17 paiku majast väljus, sirutas pontsakas prillidega mees tema poole ta uue albumi "Double Fantasy" ja palus autogrammi. Lennon signeeris plaadi ja küsis viisakalt: "On see kõik?" Goresh klõpsas neist kahest pildi.

Mõni tund hiljem kuulis fotograaf, et keegi Hawaiilt pärit fänn oli Johni tulistanud. "Mõistsin kohe, kellega tegu. Te ei kujuta ette, milline jälestus ja viha mind haaras." Goresh helistas politseisse, öeldes, et tal on foto, mille järgi saab mõrtsukat tuvastada. Ent teda ei võetud kuulda. Seejärel helistas mees ajalehte New York Daily News ning müüs kurikuulsa foto neile.

Üle kogu maailma kandunud pilt tegi fotograafist Lennoni Manhattani-fännide ühtses pundis kurikuulsa tegelase. Ent Goresh kinnitas: ta soovis vaid asitõendit avalikuks teha. Mees elab toonaseid sündmusi ning oma nime määrimist tänini üle ning on seni intervjuudest keeldunud.