Ahto Vesmes: Keskturu müüjad tunnevad mind tänini kõik (6)

Tsenseeritudki on teda vaid kaks korda ja siis ka omade poolt. Vastupidi, ENSV tšinovnikud tegid Vesmese tema filmitöö eest hoopis vabariigi teeneliseks kultuuritegelaseks. Praegu elab kadestamist väärt jutustamisoskuse ja hea mäluga auväärses eas filmikorüfee koos abikaasa ja viie kassiga Kadriorus ning hoiab end raadio ja ajalehtede abil riigis toimuvaga kursis. Nii hästi kui Vesmes orienteeruvad praeguses päevapoliitikas vähesed. "Ma ei taha tunnistada, et ma loll olen, ega pea ka minust erinevalt arvavaid inimesi puudulikeks," sõnastab ta oma ühiskonna vastu huvi tundmise kreedo. Omal ajal vaatas see-eest mitu põlvkonda eestlasi ammuli sui Vesmesele otsa, kui ta kaks korda kuus saates "Jupiter" teleriekraanidele ilmus ja neile kõikteadja näoga uutest filmidest pajatas.

Te olete ju hariduselt hoopis jurist. Töötasite aseprokurörina, kuni saatus kannapöörde tegi?

1963. aasta novembrist olin ENSV Kinokomitees ametisse määratud. Prokuratuuris jõudsin enne seda olla üksjagu aastaid, kuna sattusin sinna juba tudengina. Ma ei olnud veel ülikooli lõpetanud, kui tehti ettepanek Kallaste rajooni prokuröriks hakata. Üks härrasmees oli seal kraavist magamast leitud ja mind pandi tema asemele. 24aastane prokurör oli tollal ennekuulmatu. Praegusel ajal mu meelest muidugi on nooremaidki tütarlapsi selles ametis.

Kallastel oli noorel prokuröril tööpuudus – kuritegevust polnud. Olin esimest korda elus autahvlil – kohalikus raamatukogus. Üldse oli tollal kuritegevust praegusega võrreldes armetult vähe.

Prokuröriametis olin 1955. aasta suvest 1963. aasta oktoobrini.

Teie prokuratuurist lahkumine oli kuidagi seotud hiljuti igavikuteele läinud Heldur Jõgiojaga?

Äratulekuga on nii, et mulle vist ikka tehti natuke liiga ka. Toonased advokaadid suhtlesid alkohoolsete jookidega hoopis tihedamini, kui prokurör seda endale lubada sai, kuna palgavahed olid suured. Nii see oli, et istusime Jõgiojaga, kes oli tookord kah äsja Tapa prokuratuurist lahti tehtud, ja kunagise 5000 meetri tšempioni Elmar Lustiga, kes töötas Luunja sovhoosis. Noored mehed, pidasime pidu ega saanud aega tööle minna. Volgas saime kokku, hakkasime meenutama... Kui töölt lahti sain ja Tallinna tulin, sõin alguses mannaputru ja magasin Kinokomitee kabinetis välivoodil. Elu polnud suurem asi ja see niru seis kestis seni, kuni tulevane justiitsminister oma korteri minu Tartu apartemendi vastu vahetas.

Mismoodi see legendaarne "Jupiter" ikkagi alguse sai?

Kui ma filmilaenutuse pealikuks sain 1970. aastal, polnud aasta aega televisioonis käinud ühtegi filme tutvustavat saadet. Eelmist kinosaadet tegi minu tollane asetäitja Reet Koit (praegu Land) koos telereporter Aivo Barboga. Kuna ETV filmisaadet tootma sel hetkel ei soostunud, hakkasin teisi võimalusi uurima ja jõudsin Peedu Ojamaani, kes selle idee teles läbi aitas suruda. Mida ta – ja kas üldse – ETVle maksis, ma ei tea, aga meie igatahes tagusime komitee poolt selle loo Eesti Reklaamfilmile kinni. Detsembris 1970 hakkaski asi pihta ja minu päratuks üllatuseks oli Peedu suutnud saatejuhiks ära rääkida Valdo Pandi. See oli mulle suur au, kuigi ma Panti varasemast muidugi tundsin ja temast väga lugu pidasin.

Kas mõni neist Pandi-aegsetest "Jupiteridest" säilinud ka on?

Mitte ühtegi ei ole alles, võeti muudkui üle. Nähtavasti ei olnud vahepeal linte saada ja saateid tehti arhiivis seisvatele lintidele. Mul polnud ju otsesaade, kõik olid eelnevalt lindistatud. Minu 1964.–1976. aastani raadios tehtud saadetest pole ka ühtegi säilinud. Alles on see-eest kõik kirjutatud tekstid, 1976. aasta käsikirjad välja arvata. Neli võikastitäit käsikirju! Kahju, et ma ise neid enam lugeda ei saa. Mõtlesingi ringhäälingu muuseumi viia.

Pant oli ikkagi absoluutne tipp?

Oli muidugi. Pidasimegi Pandiga nõu ja mina tahtsin kangesti, et tuleks erksamoeline saade – meile anti kord kuus kolmveerand tundi saateaega. Midagi show’-taolist tahtsime sisse tuua, kuna tavaline teksti mahalugemine, nagu varem tehti, ei tundunud huvitav. Esimeses "Jupiteri" saates oli Salme Reek külaliseks. Kaks esimest saadet tegimegi show’ vaimus, aga kui ma nägin nende eest Reklaamfilmist saabunud arvet, ütlesin: "Stopp!" Ehkki tollal näitlejatele nii palju ei makstud kui nüüd ja nad said sandikopikaid nagu teisedki, lõi see eelarve lõhki. Kujuneski välja formaat, mis jäi lõpuni. Režissööriks sai Mai Uus, kes oli Panti teenindanud tema telekarjääri algus­aegadest peale.

Nii läks saade kuni Pandi lahkumiseni?

1976. aasta alguseni jah. See oli ikka omaette fantastiline kõrvalt vaadata, kuidas Pant seda saadet tegi. Ehkki ta sai minult ja toimetaja Toomas Sootna käest enne iga saadet filmide nimekirja ja valmiskirjutatud tekstid, vaatas ta ise ka filmid üle. Neid vaatas ta suure hoole ja kaasaelamisega, aga muidugi oli tal seejuures alalõpmata jala kõrval üks niisugune nõu, kust ta aeg-ajalt pruukis, ja lasi Mustast Luigest juurde tuua, kui vaja oli.

Närvi ajas ta meid just võttepäevadel. Salvestus peab kohe algama, Pant istub rahulikult nagu Buddha kuju ja kirjutab vaikselt. Mina olen täitsa närvis, et mis ta nüüd kokku kirjutab ja kas ta ikka mäletab, mida rääkida. Ega tal neid pabereid ka enam kusagil polnud, mis me talle eelnevalt andnud olime. Kuid Pant oli erakordselt andekas mees. Kui kõll käis, oli ta laua taga, hakkas peale ja pani, ilma et oleks üldse eriti paberitesse vaadanudki, lõpuni välja. Suuremalt jaolt peast, vahepeal, kui kaamera pilte näitas, vaatas teksti vilksti üle. Mina ise kasutasin hiljem ka sama moodust, et jätta muljet, nagu räägiksin peast. Tõsi, ka mul oli varasemast see kogemus olemas, kui ülikooli ajal kolm aastat tudengitele lugemas käisin. Kõndisin mööda kantslit ringi ja vaatasin vaid vahepeal materjale.

Mis Pandiga 1976 juhtus?

Täpselt ei tea. Meie saatega tal probleeme ei olnud, aga eks ta kusagil oli vindisena midagi teinud ja sai selle eest kolm kuud eetrikeeldu. Saade tulemas, meil paanika majas – kust võtta asendaja? 13 aasta pikkune raadiokogemus mul oli ja keegi saate seltskonnast ütleski, et teed ise ära. Esimesel korral olin telekaamera ees õige pabinas, aga toodi alt mulle kaks pitsi konjakit ja tegingi ära. Mäletan, et mu esimest saadet vaatas ETV fuajee televiisorist salvestuse ajal otse kunagine kursusekaaslane, kuulus korvpallur ja hilisem näitleja Heino Raudsik. Tema kommenteeris: "Ei ole viga, ei ole viga..." See oli juba peaaegu nii hästi öeldud, et võis rahule jääda (muheleb).

Kui Pant nii-öelda rukkist välja pääses, olin mina juba pukis. Tagasi vahetama enam ei hakatudki, sest tal oli tervis ikka hirmus kehv. Kevade poole sai veel mõned saated tehtud, siis läks ära ja juulis suri. "Jupiter" jäi minu teha.

1964. aastast olete filme kommenteerinud, algul raadios, siis teles. Kui palju neid vaadata on tulnud?

Muidugi oli saadete tegemiseks vaja filme vaadata, ehkki enamikus olid need mul ju töö tõttu ENSV Kinokomitees juba nähtud. Kõik tellitavad filmid vaatasime läbi niinimetatud marsruut­filmide komisjonis, enamiku tegelikult. Mõnest vaatasime ainult esimese ja viimase osa, et kas sünnib võtta. Enamik tuli võtta kahjuks. Filme on saanud elus palju vaadata ja kahjuks on nende kohta ka parajat jama tulnud ajada. Kui ikka oli näiteks 12 seeriat Suurt Isamaasõda, ega sellest muud ju rääkida polnud. Samas, kõigi nende aastate peale, mil liidus filme toodeti, minu meenutust mööda neid päris punase ideoloogia filme nii palju polnudki, kui tagantjärele võiks arvata. Enamik oli ikkagi kunstiliselt väga kõrgel tasemel tehtud. Mis me näiteks saaks Rjazanovile, Kontšalovskile või Tarkovskile ette heita? Tarkovski "Ivani lapsepõlve" muuseas näidatigi ainult Eesti NSVs. Mujal suurel kodumaal see kinodesse ei läinudki.

Mingi sundus oli ikka ka?

Nii ja naa. Selge see, et Mosfilmi, Lenfilmi või Odessa stuudiote toodangut võtmata jätta ei saanud. Püüdsime jätta Kesk-Aasiat võtmata, aga siis hakati vinguma: "Vas ne ponimajut, vas ne poni­majut". Ütlesin siis, et hea küll, kui "ne ponimajut", võtame ühe koopia (naerab). Tavaliselt võtsime neli koopiat. Kui filmid olid välja valitud, saime mingi aja pärast juba korda tehtud ja tsenseeritud koopia, mis tuli omakorda läbi vaadata. Montaažilehelt sai uuritud, milline stseen võiks teles huvitav olla – tavaliselt otsisime peategelasega mõnd konfliktset stseeni. Režissöör tuli filmilaenutusse ja vaatasime koos. Vahel terve filmi. Stopper käes sai ajad ära märgitud. Neljapäeviti oli siis "Jupiteri" salvestus. See oli tegelikult nii rutiinne töö, et midagi erakordset juhtus harva. Kuna tegu oli eelnevalt üles võetud saatega, sai vead kõik kohe võtte käigus ära parandada.

Film on võimas meedium. Kui palju te neil kümnenditel suure venna silma kukla taga tundsite?

(Naerab) Tervelt kaks korda tsenseeriti. Üks kord keelas (Raimund) Penu eetris Peedu Ojamaa nime nimetamise ära. Teine juhus oli see, kui mu raadiotoimetaja Lembit Lauri õpetas, et ei tohi öelda grusiin, peab ütlema gruusialane. Tsensorid olid mulle tuttavad ka, näiteks teles Igor Kurve, omaaegne kõrgushüppaja, kellega vahel viina sai koos võetud. Üldiselt olen ma halb suhtleja. Käisin teles salvestuse ajal, ja üksikutega vahetasin mõne sõna vahetevahel väljaspool tööd. Tore oli muidugi kohtuda Pandi, Hardi Tiiduse või mõne sellise mehega. Siis sai alati üle tee mindud ja oli vähe lõbusam elu. Muuseas, Tiidus teatas ükskord pärast Pandi surma mulle, et kandis mu peale tükk aega kauna. Mina imestunud, et mispärast. "Sa võtsid Pandi koha ära," kostis tema ja jätkas: "Aga nüüd olen sulle andeks andnud."

Sõbrad ja rivaalid?

Otsest rivaalitsemist ma ei mäleta. Pealegi, ma olin oma filmisaatega justkui tänapäeva keeles öelduna monopolilaadses seisus hoopis. Konkurente ju polnud.

Kui Pandi asemel saadet tegema hakkasite, saite kuulsaks ja tänaval hakati ära tundma?

Eks ma sellepärast pabistasingi, et Pant nii kuulus oli. Ega see tema geniaalsus saatest nii palju välja ei paistnudki, ka tema langes rutiini. Ta lihtsalt suutis endast jätta väga lahtise mulje. Aga midagi nii väga erilist tema töödes näiteks ka toonaste kolleegide Karemäe, Trikkeli ning Lauri omadega võrreldes polnud. Keskturu müüjad tunnevad mind siiamaani. Eks ikka teleinimesi teati ju nägupidi, aga see ei ole mulle kunagi koormav olnud. Omal ajal oli see ju üsna tore, kui administraator su silmnäo ära tundis ja restorani sisse lasi.

Hiljem tehti filmisaade lühemaks?

Ühe kolmveerandtunnise saate asemel kuus tuli üle kahe nädala kaks pooletunnist. See juhtus siis, kui Leopold Piip televisiooni juhi kohalt lahkus ja Raimund Penu tema asemele sai. Penu helistas mulle ja küsis, miks ma maksan Reklaamfilmile ja otse nende kaudu saateid ei tee. Jumal hoidku, muidugi ma haarasin pakkumisest kinni. Peedu Ojamaa oli küll pöörast viha täis, olgugi et temal muud funktsiooni saate juures polnud, kui võttis meie käest raha vastutava väljaandjana. Penu sõnul oli kolmveerand tundi liiga pikk aeg, pakkus kaht lühemat aega asemele. Sealt tekkis rutiin, et kuus filmi saatesse. Kolm-neli Nõukogude oma ja ülejäänud mujalt. Alustasime kõige tähtsamast ja lõpetasime tavaliselt välisfilmiga. Vahel sai vastupidi ka pandud, kui välisfilm äge oli. Eesti filmide puhul kutsusime režissööri saatesse esinema. Aga mul on selline viga, et ajataju on vilets ja vestlused kippusid muudkui üle aja minema. Vahtisin kõõrdsilmi kogu aeg intervjuu ajal, et kas peab juba lõpetama hakkama (naerab).

"Jupiteri" lõpetas riigi kokkuvarisemine?

Tegelikult turumajanduse tulek 1988–1989. Filme tuli hakata ostma ja alguses me organiseerisimegi kolm korda rahvusvahelise filmituru. Tollases "Karla katedraalis", mille lammutamise pärast hiljaaegu Solarise keskuse ehitamisel suur skandaal tekkis. Mina oleks ta kuradi kohe ära lammutanud, sest isegi meie filmiturg ei saanud seal hakkama. Mõttetu maja, kus ei saanud inimestele süüa anda ega neile vestlemiseks ruume leida. Ühesõnaga, filmiturule hakkas ilmuma sellist sõnnikut, et võta üks ja viska teist. Nõukogude filmimajandus käis kolinaga alla – paljud läksid puhta kommertsi peale. Piinlikuks läks. Aga siis ühel päeval kutsus Mart Siimann mu enda juurde ja hakkas uurima, kas "Jupiter" on saade või reklaam. Jõuti järeldusele, et reklaam, ja selle eest tasumiseks meil Kinokomitees raha polnud. Olime üsna vaesed, äsja oli riik likvideerinud kinovõrgu ja jätnud 400 asemel kõigest mõned kinod alles. 1991 lõpetasime 21 aastat kestnud saate ära. Lisaks Pandile ja mulle olid "Jupiteri" asendussaatejuhtideks Toomas Sootna ja Enn Eesmaa. Sootna asendas mind puhkuse ajal ja Eesmaa siis, kui oma jalaga kaheksa kuud haiglas veetsin.