MAAILM VALLA: «Jaa-jaa-jaa, muidugi lähen edasi õppima!» lubab Liina Vahter (22). «Näiteks näitlemist. Aga mitte Eestis. Tegelikult ma ei kujuta ette, mida elumerelained mulle toovad. Eks see kõik ole näha! Foto: Tairo Lutter
Inimesed
27. november 2010, 09:02

Liina Vahter: "Ma tahaksin saada haridusministriks!" (75)

Teisipäeva õhtul klikkis Liina Vahter suhtluskeskkonnas Facebook sõbraks 143 kutse saatnut. "Mul tuleb sinna fänne ikka väga-väga palju. Loomulikult ma ei jõua kõigisse väga süveneda, aga ma tean, et nad on enamasti noored fännid," ütleb Liina Vahter, "Ühikarottide" näitleja, "Tantsud tähtedega" finalist ja juuksur, kes tahaks tulevikus hakata haridusministriks. Muide, eile hommikul oli Liinal Facebookis 4146 sõpra, minister Tõnis Lukasel 1036.

Te olete kõigi Eestis elavate 11aastaste tütarlaste iidol.

Nii resoluutselt ma ei oska öelda. Aga ega neil minu vastu vist väga midagi ei ole.

Väljaspool Facebooki on teil kah palju sõpru?

Ma olen seda tüüpi, et mul on tohutult palju tuttavaid. Mul pole mitte kunagi elus olnud probleeme sotsialiseerumisega. Aga oma sõpradeks pean ma väga lähedasi inimesi, selliseid on kolm. Ja kõik on sõbrannad.

Üks teie lemmikviide Facebookis oli "Kas see kurk saab rohkem fänne kui Edgar Savisaar?" Mis teil Savisaare vastu on?

Mul ei ole mitte midagi Savisaare vastu, ausalt. Mul ei ole mitte ühegi poliitiku vastu mitte midagi.

Ma olen mõelnud küll sellele, et võiks minna poliitikasse. Suuremaks kasvades on mulle väitlused ja poliitika tegelikult hästi huvi pakkunud. Ma tahaks saada haridusministriks – kui üldse kunagi poliitikasse minna. Ma tean, kuidas Eestis peaks haridust antama.

Kolm põhiteesi palun.

Issand! Ma ei julge nii öelda.

Üks, peamine tees?

Õpilased peavad armastama oma õpetajaid – selleks, et armastada teadmisi, mida nad õpetajatelt saavad.

Kuidas panna õpilast õpetajat armastama?

See läheb nüüd vähe keerulisemaks.

Ma õppisin aasta aega Taanis (10. klassis – R.K.). Ja ma nägin, kuidas seal on õpilased õnnelikud, et nad on õpilased! Nad armastavad seda, et nad käivad koolis; neile meeldib see, mis koolis toimub. Neile on antud piisavalt vabadust, piisavalt kohustusi ja valikuid, mis laseb kujuneda noortel inimestel just selles suunas, milles nad on andekad.

Mida te Taanis veel õppisite?

Taanis õppisin armastama Eestimaad. Nii hea oli tulla Eestisse tagasi, et see oli ikka uskumatu!

Ja siis ma õppisin natuke tolerantsust erinevate rahvuste vastu. Esimese hooga ma ehmatasin ära, kui ma oma vahetusperega vaatasin enda klassi õpilaste nimekirja. Vahetusõde luges mulle ette: ahah, see on moslem, see on moslem, see on moslem, see on Iraagist raudselt. 50 protsenti olid sisserännanud! Ma olin täiesti hirmunud, mõtlesin, et ma lähen mingite terroristidega ühte klassi! Täitsa lõpp! Mis mõttes? Kuhu ma sattunud olen?

Ja mis tegelikult tuli välja – nad on väga kihvtid ja lahedad. Et nad kannavad oma rätikut peas, on asi, mida nad lihtsalt teevad. See on neile sama loomulik tegevus nagu hambapesu.

Armusite mõnda muslimisse ära kah?

Seda ei olnud! Ma ikka vaatasin, et need põlisrahvuslased, taanlased ise, on, teate, väga ilusad, noh: siniste silmade ja blondide juustega.

Mis oli teie suurim saavutus Türi gümnaasiumis õpilasomavalitsuse presidendina? (Seda ametit pidas Liina Taanist naastes 11. klassis, neli aastat tagasi – R.K.)

Minu suureks eesmärgiks oligi see, et õpilased armastaksid oma koolikeskkonda, et nad armastaksid seda, et nad käivad koolis. Ehk siis: ma üritasin viia õpilasi ja õpetajaid kokku. Ma olin väga avatud kõikidele, kes tulid ja kurtsid mulle midagi. Ja ma üritasin tõesti nende muresid lahendada.

Keegi ütles, et tehakse liiga. Noh, kuidas tehakse? Aga kui me võtame nüüd need ja need aspektid – ma püüdsin olukorda näha mõlemalt poolt. Ja kui tõesti midagi muud üle ei jäänud, siis pidin ma selle õpilase ja õpetaja omavahel kokku viima: istume nüüd maha.

Te olete energiline noor naine, kes tahab maailma paremaks teha. Teie lõputunnistusel olid kõik viied, eks ole...

Ei olnud! Issand! Mul oli vene keel kolm.

No igatahes te lõpetasite kooli heade tulemustega.

Jaa!

Miks te ei läinud õppima rahvusvahelist ärijuhtimist, geenitehnoloogiat, semiootikat, hispaania keelt? Miks te õppisite juuksuriks?

Ma olen alati tahtnud teistest erineda, ma olen sihuke protestivaimu täis plika. Ma panin esimesena koolis jalga laiad teksapüksid ja olin sihuke hip-hopi-plika – kui kõik teised nägid šikid ja viisakad välja ja siis... noo, ma natuke protestisin.

Viskasite kodus oma barbinukud minema?

Ei-ei, nii hulluks asi ei läinud. Kodus ma olin väga rahulik ja käisin ilusasti muusikakoolis ja olin sihukene aktiivne plika. Aga mingite asjade vastu protestisin kõvasti. Tülli kellegagi ei läinud. Sihuke leebe protest.

Aga mõte õppida juuksuriks tuli samamoodi Taanist: et kutseharidus ei ole sugugi halvem valik, kui ma tean, miks ma mida teen. Ma lähen ja õpin ülikoolis suhtekorraldust, kui ma tean: mina tahan seda teha sellepärast, et – ja mul on tuua argumendid: süda kutsub, hing kutsub, ma tean, et ma olen selles hea.

Minul kutsus süda juuksuri ameti juurde ja see ei ole sugugi halvem valik, sest minu süda ütles, et see on õige asi, mida ma tahan teha.

Mis teid juuksuriameti juures võlub? Te tahate inimesi ilusamaks teha?

Ei, see ei ole üldse see.

Kuna ma joonistada ei oska, ma laulda ei oska...

Te mängite klaverit ja kitarri!

No mängin klaverit, jah. Kitarri kah, nii nipet-näpet. Aga joonistada ma ei oska, visualiseerida midagi paberi peale on mulle väga raske. Ma pigem teen seda 3D-s, ma pigem teen seda juuksuriametis.

Millest viimasel ajal juuksuritoolis räägitakse? Mis on moeteemad?

Viimasel ajal räägitakse ainult tantsusaatest: Oi, küll sina oled ikka tubli tüdruk meil, Liina! Sa oli nii-ii tubli! Kliendid hoiavad mind tohutult: toovad šokolaadi, kommi, süüa – salateid-asju.

Mis on eestlase suurimad kompleksid soengute osas?

Naiste suurim kompleks on kindlasti see, et ei julgeta muutuda. Et kui ma olen käinud terve elu patsiga, siis ma käingi terve elu patsiga! Mis siis, et selle patsi võiks hoopis ära lõigata. Ja siis saaks soengut kujundada palju huvitavamalt, kui et ma teen üks kord aastas vana-aastaõhtuks endale ülespandud soengu, aga ülejäänud aja käin kogu aeg patsiga.

Millal teie endale pika patsi kasvatate?

Oi, ma ei kasvata seda mitte kunagi!

Miks siis teie ei taha muutuda? Kasvatage endale kaks prisket palmikut!

Sellega on see värk, et ma lihtsalt olen nii kärsitu, ma olen lihtsalt nii kärsitu, et ma ei jõua! Mul kasvavad natuke kõrvade peale juuksed ja ma juba mõtlen, et tahaks ühe poole masinaga paljaks ajada. See on täitsa kreisi!

Mis vigu oma juuste eest hoolitsemisel tehakse?

Ilusaid juukseid tahame me ju kõik. Aga kui palju keegi on valmis sellesse investeerima, on omaette küsimus.

Järjest tõuseb trend, et mehed hakkavad enda juuste ja peanaha eest hoolitsema. Käiakse juba üle kolme nädala juuksuris – sest tahetakse, et oleks ilus soeng, et ei oleks välja kasvanud, et oleks lihtne sättida näiteks.

Ja kasutatakse vastavaid hooldusvahendeid. Küsitakse: milline pasta on kõige parem, et juukseid püsti ajada; milline vaha on kõige parem, mida sina soovitad?

Naised jälle on hakanud kuidagi rohkem – kuna siin oli masuaeg kah, on ju – mõtlema, et: ma saan ju nende teiste vahenditega kah väga hästi juuksed hooldatud. Et on pigem selline kokkuhoiutendents.

Kas 25kroonisel ja 250kroonisel šampoonil on olemuslik vahe?

Kes mille üle kurdab. Kes kurdab, et pea läheb kiiresti mustaks – ma pean iga päev pead pesema! –, siis hakkame sellest pihta, et kõigepealt on vaja peanahk viia tasakaalu. Mida rohkem ta rasu eritab, seda rohkem on ta tasakaalust väljas.

Šampoone valitaksegi eelkõige peanaha järgi. Ehk siis: kui mul on rasune või kõõmane või terve peanahk, siis vastavalt sellele valitakse šampoon. Ja siis minnakse edasi palsamite juurde.

Ja tavaline toidupoes müüdav šampoon võib võtta küll kõõma ära, aga kui sa temaga jälle kolm nädalat ei pese, on kõõm tagasi. Mis ta siis andnud on? Selle, et inimene on sellest šampoonist sõltuvuses!

Professionaalseid hooldusvahendeid, šampoone on väga erinevaid ja need on rohkem spetsialiseerunud. Kui šampoon on kuivadele juustele, siis ta on niisutav, aga tal on sees veel keemilised komponendid täpselt selleks, et kui mul on blondeeritud juuksed, siis ma panen ta endale pähe.

Mis on parim vahend kiilanemise vastu?

Appi! Uued geenid!

Kui nõutud juuksur te olete? Mitu kuud ette teil ajad kinni on?

Mu kliendid on praegu suhteliselt kaastundlikud minu suhtes: et küll sul on ikka kiire ja me ei julge tulla väga Liina juurde, et ta peab ikka puhkama.

Mida tantsusaade teile peale tantsusammude veel õpetanud on? Olete avastanud valutamas lihaseid, mille olemasolust teil aimugi polnud?

Seda oli alguses väga palju, jah. Siis oli küll väga hull, keha täiesti vihkas mind: ei tahtnud süüa, juua, mitte midagi. Ma ei söönud jumala pikalt ja kõik oli väga halvasti.

Aga tantsusaade on õpetanud mulle oskust oma keha mõistusega valitseda.

No näiteks promenaad käib nii, et partnerite pead on pööratud ühele poole, ja nüüd ma pean siit vahelt tegema sammud (Liina lavastab laua peal sõrmedega partnerite jalgade liikumise – R.K.), ja tema täpselt samamoodi, kusjuures keha on pööratud üksteise poole, ja siis veel hoian oma õlgu ning sirutan ennast.

Alguses oli see täiesti võimatu, aga nüüd ma liigutan oma keha nii, nagu mõistus mulle ütleb.

Ants Tael on väljaspool otsesaate aega sõbralik, annab nõu ja on muidu nagu mustervanaisa?

Jaa! Väga muhe sell on.

Kas ta teinekord vabandust kah palub, et saate ajal rahva ees kehvasti ütles: "Saate aru, Liina, šõu, mis teha!"?

Päris nii ei ole olnud. Aga sõbralikud oleme me omavahel tegelikult kõik. Mina ei kavatse võtta mitte midagi isiklikult. Mitte et kriitika korda ei läheks, aga ma puhtalt enesetunde pärast ei kavatse võtta midagi isiklikult – vastasel juhul oleksin ma nii stressis ja ära söödud seestpoolt, et täiesti õudne. Ma olen pigem selline loobuja kui võistleja tüüp. Ehk: kui ma oleks võtnud kriitikat väga isiklikult, oleks ma ammu loobunud.

Nõid Nastja on teile võitu ennustanud?

Vaat pole rääkinud! Ma ei saa öelda, et ma ei usu sellistesse asjadesse – see on igatepidi põnev. Aga mina ei ole see, kes läheb ja surub peale: "Kuule, räägi mulle, sa kindlasti tead! Mis su sisetunne ütleb?"

Mis teil tänaval noori vaadates enim silma kriibib?

Mis mind 15-16aastaste hulgas tänaval häiris – kui ma olin samas eas ja neid rohkem tähele panin –, siis see, et neil ei ole soe! Pigem mõeldi, et mida lühem jope mul on, mida madalamal on mul teksapüksid – nii et selg on paljas... Mulle on ema surunud väikesest peale: sul peab soe olema, kui sa lähed õue.

Võib-olla sellest on tingitud ka minu natuke poisilik väljanägemine: kuna mul peab soe olema, siis ma pean panema endale kolm paari sukkpükse ja siis veel teksad peale, ja sinna ei mahu need teksad, mis on väga ümber.

Nüüd tuleb välja, et te mitte ei protestinud laiu teksaseid kandes, vaid lihtsalt kitsamad ei läinud jalga.

(Liina naerab nagu lõbusalt pahanduselt tabatud tüdruk – R.K.) Jaa!

Protest kui selline tuli hiljem.

Mille vastu te siis ikkagi protesteerisite?

Ma protesteerisin selle vastu, et kõik nägid nii ühesugused välja. Ma olin 14 ja ma tahtsin näidata: ma saan olla kihvt ja tore ja lahe ka selleta, et ma näen välja täpselt samasugune nagu kõik teised.

Te õmblete endale ise riideid?

No, natuke.

Miks? Kas poes pole parajaid numbreid?

Tahaks midagi cooli mõnikord, midagi sellist, mida teistel ei ole. Ikka jõuame sinna, et punkar, jah, tahaks seda, mida teistel pole.

Kumba sarja te neljapäevaõhtuti vaatasite: kas pigem "Ühikarotte" või "Kättemaksukontorit"?

Ikka "Ühikarotte", jaa-jaa! Kui oli vähegi aega.

Põnev on ju vaadata, mis on kokku tehtud. Ega meie ju tea! Meie saame stsenaariumi, loeme seda – stsenaariumis tuleb kindlasti igasuguseid muudatusi – ja meie peades näeb lugu välja hoopis teistmoodi kui režissööri peas. Seda, mis lõpuks kokku on tehtud, on täiesti põnev vaadata.

Palju te ise olete elanud sellist tudengi- või õppurielu, kus ühel hommikul ongi viimane 25kas alles ja järgmine õppelaen või stipendium või ülekanne tuleb kahe nädala pärast?

Pean tunnistama, et ei kunagi. Ma sain juba väiksena aru, et peab olema mingi tagavara, peab olema nii, et ma ei oleks täiesti rahata. Vanemad on ka alati öelnud, et sa saad meie käest toetust, kui sa seda tahad või kui sul on vaja. Aga ma tahan saada ise hakkama!

Praegu tuleb päris hästi välja?

Praegu tuleb väga okeilt välja, jah, ei saa kurta.