"Surnu majja jätmine pidi ilmselt tugevdama esivanemate ühtekuuluvust oma sugukonnaga," arutleb Tarmo Kulmar, Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse professor. Õhtulehe palvel pidas professor Kulmar matmiskommetest väikese loengu. Siin on selle lühikonspekt.
Teibaga maa külge
Surnu kohtlemisel tuntakse kolme viisi: peitmine, hävitamine, säilitamine. Vanim neist on peitmine, seda praktiseeriti juba vähemalt 50 000 aastat tagasi. Surnut peideti, sest kardeti, et ta saab elavatele kuidagi liiga teha.
Kui esialgu jäeti surnud kaaslane lihtsalt laagripaika maha ja kõnniti edasi, siis hiljem koolnu maeti, suleti koopasse, kaeti kividega.
Et surnu mingilgi tingimusel elavatega liituda ei saaks, seoti ta teinekord kinni või rammiti koguni teibaga maa külge.
Hinge lähetamine
Umbes viis tuhat aastat tagasi hakati surnuid hävitama. Põletusmatus signaliseerib kolmest tähtsast arusaamast.
Esiteks. Kuna inimene kartis nii-öelda elava laiba tagasitulekut, pidi tuli tegema surnu päris surnuks, selliseks, kes ei saa enam tulla kimbutama.
Teiseks: selleks ajaks oli tekkinud ettekujutus individuaalsest hingest, mida sai suitsuga eemale saata.
Kolmandaks oli välja mõeldud, kuhu hing suitsuga siirdub – inimesel pidi olema ettekujutus teispoolsusest: surmavallast, taeva- või maa-alusest riigist.
Palsameerimine ja suitsutamine
Mõnes kultuuris on surnuid ka säilitatud. Vanas Egiptuses palsameeriti vaaraosid ja teisi kõrge staatusega inimesi. Sellist kommet esines ka Peruus.
Lõunameresaartel ja mitmel pool Aafrikas jäeti surnu majja: koolnu asetati suitsuaugu kohale sätitud lattide peale, kus ta tasapisi kuivas. Kogunes sedasi suitsutatud surnuid lae alla palju, korjati nad kokku ja maeti maha.
Õhutus üksmeeleks
1 Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune
armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus
ja kaastunne,
2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi,
et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad
3 ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate
alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast,
4 nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka
teiste kasu.
Hümn Kristusele
5 Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: 6 kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
7 vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks;
ja ta leiti välimuselt inimesena.
8 Ta alandas iseennast,
saades kuulekaks surmani,
pealegi ristisurmani.
9 Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest
ja annetanud talle selle nime,
mis on üle iga nime,
10 et Jeesuse nimes
nõtkuks iga põlv
nii taevas kui maa peal kui maa all,
11 ja et iga keel tunnistaks:
Jeesus Kristus on Issand -
Jumala Isa kirkuseks.
Jumala laste laitmatust elust
12 Nõnda siis, mu armsad, otsekui te olete ikka olnud kuulekad,
ärge olge seda ainult siis, kui ma olen kohal, vaid veel kindlamalt
nüüd minu äraolekul; valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!
13 Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja
toimite tema hea nõu kohaselt.
14 Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata,
15 et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed
keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu
tähed maailmas,
16 pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et
ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud.
17 Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja
teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega.
18 Niisamuti siis rõõmustage ka teie ja olge rõõmsad koos minuga!
Apostli kavadest
19 Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde
Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas
teie käsi käib.