Andres Valkonen: lõpuks olen jõudnud tööle, milleks mulle TPIs diplom välja kirjutati

Andreselt oodati imepäraseid lugusid. Ja ta oskas neid teha. Küll algselt suurele lavale mõeldud, jõudis enamik neist hoopis suurtesse rahvamassidesse – keskeas publikum teab Valkoneni lugusid «Moonika», «Leib jahtub», «Sa tulid tuppa» või «Las jääda ükski mets» une pealt.

Sajandivahetus tuli noorema Valkoneni (kunstnikuharidusega vanem vend Jürigi pole popmuusikas tundmatu kuju) üsna halvalõhnaliste tuultega. Kopitanud Tallinnfilm, kus Andres oli aastaid olnud muusikatoimetaja, läks täie pauguga koondamisele. Kõik läksid, ainult paar tegelast jäi rahvusliku filmikompanii intellektuaalset pärandit valvama. «Hakkasin juba varakult sõpradele oma oodatavat kurba saatust kuulutama. Nii juhtuski, et 31. detsember 1999 oli minu viimane tööpäev Tallinnfilmis ja 1. jaanuar 2000 juba uues kohas Revekos, mis äritses bürooseadmetega. Pinginaabri sokutatud koht,» haistis Valkonen uusi tuuli juba varakult.

«Tegelikult oli Tallinnfilm vist minu unelmate töökoht. Hommikust õhtuni muusika ja filmi sees. Midagi ei kordu, iga päev on nagu elu esimene. Rutiin oli minu jaoks tundmatu mõiste. Tallinnfilmi fonoteek oli mulle nagu aarete kamber – viimased aastad ma ei teinudki muud, kui süstematiseerisin, katalogiseerisin. Kambrist kaevasin välja tohutult palju head muusikat – aastatega kuulasin läbi kogu fonoteegi,» meenutab Valkonen oma tegemisi.

Printerit nägi alles uuel töökohal

«Sellelt töökohalt oleksin tahtnud minna ka pensionile. Nägin vaimusilmas ette, mida kõike oleks vaja seal teha. Kõik filmide soundtrack’id olid ju kokku koondatud. Oli plaan anda neist välja viiest plaadist koosnev seeria «Laulud eesti filmimuusikast». Instrumentaalmuusikat oli kohutavalt palju. Tegin juba eellepingu kuuele plaadile, ühe jõudsimegi välja anda. Siis oli kõik. Ja ust enda järel ei tõmmanud ma Tallinnfilmis mitte just väga vaikselt kinni. Tagasiteed sinna majja mul enam ei tule.»

Aga tagantjärele vaadatuna arvab Valkonen, et tema jaoks läks kõik siiski tohutult hästi. «Toonane Tallinnfilm elas oma tehnikaga siiski täielikus kiviajas. Ma polnud kuni selle ajastu viimase päevani isegi arvutit näinud! Rääkimata siis moodsatest heliseadmetest. Saatus ise toimetas mulle kätte õppetunni, et kui sees elab mingigi tahe areneda, siis hüppe pead tegema ise. Ehkki mind visati Revekos vette kui kassipoeg, tuli mulle see kokkuvõttes kasuks.»

Nii juhtuski, et uue sajandi esimesel päeval näidati heliloojast muusikule esimest korda elus suurt koopiamasinat. Ja laserfaksi. Ja printerit. Nüüd pidi Andres ise laulma hakkama, ja hoopis isesuguseid meloodiaid. Viisil, et osta faks ära. Osta printer ära. Osta kõik ära. Andres Valkonenist sai kogu selle kraami müügimees.

Sellel päeval sattus Andres Valkonen justkui võlur Ozi imedemaale. «Kohe esimesel päeval tõsteti lauale arvuti ja öeldi vaid kaks kurikuulsat sõna: hakka tööle! Ei osanud selle imelooma kohta midagi öelda – polnud varem isegi hiirt näpuotsaga katsunud.»

Nokitsemine ei kao kuhugi

Esimesed aastad eksleski Andres oma uues maailmas kui siil udus. «Seisin asendis, kus üks jalg oli ühes, teine teises maailmas. Kõrvus küsimus, kas olen ikka õiges kohas. Selline kaaluta olek kestis päris tükk aega – nii järsu kannapöörde tegemine ei ole lihtne. Oma jälje jätab see igal juhul. Minu puhul oli see jälg selline, et loomingu jaoks enam aega ei jätkunud ja isiklikul pööningul enam vaba ruumi polnud: see oli täis igat sorti kila-kola, mida ma ei osanud enam õigetesse kambrikestesse paigutada.»

Soovi midagi nokitseda pole Andres Valkonen siiski kunagi täiesti maha matnud. «Paar aastat tagasi ütles naine, et mida ma seal klaviatuuri taga niisama tukun, näidaku ma midagi välja ka. See oli kui punane märgutuli, et keegi veel midagi ootab.» Kümme aastat mittemidagitegemist sai mööda, Andrese muusikariistast hakkasid taas tulema valkonenlikud helid.

«Need ajad, kui ma enda kõrval mingit punti – teisi pillimehi – näen, on nüüdseks küll kindlasti möödas. Lõplikult. Kui midagi sünnib, siis laule,» kinnitab Valkonen. Temas kohtuvadki nagu kaks maailma: roki ja estraadilaulu omad, mis reaalses elus ei tohikski teineteisega nagu üldse suhelda. Aga omaaegsed mäletavad, et tegelikult ei ela Andres Valkonen puhtalt kummaski maailmas. Ta on hingelaadilt kunstnikuhing, pehme lüürik. Aga sentimentaalsust oma muusikas väldib ta selgesti. Talle ei sobi ei rokilik mäss ega estraadlik mugandumine, on tema kohta väidetud. Üks, mis kahte poolust vähegi ühendab, on tekstid. Autoreid on ta alati valinud ülima hoolega – neid, kellega tema muusikaline võnkumine on enam-vähem ühesugune.

Juba endistel aegadel tundus, et Valkonenil on hitte kohutavalt palju, tema looming oli viljakas. Selgub, et see tunne on petlik: hoopis igal Andrese laulul olid supereeldused hitiks kasvada. «Laule pole ma oma loojaperioodil kirjutanud kuigi palju. Kindlasti on neid alla saja. Täpsemalt ehk 60 ümber. Poolesajandaks juubeliks ilmus helikandja «Valgus». Kui ilmunuks veel teinegi samasugune plaat, olekski kogu mu laululoomingu koorekiht salves,» mõtiskleb tuleval aastal uut juubelit tähistav meister. «Eriti viljakas polnud ma kunagi. Kui aastasse kolm head lugu trehvas, siis oli see hea aasta.»

Kindel pind jalge all

Pärast seda, kui abikaasa oli Andreselt küsinud koduse loomingulise aruande järele, võttis ta endale pühaks kohuseks vähemalt järgmiseks aastaks uus autoriplaat valmis teha. «Sõbrad-pillimehed pole õnneks kuhugi kadunud. Neist paljud on öelnud, et annaksin vaid märku ja nemad tulevad appi. Kusjuures tasuta, mis pole just väike kingitus. Plaat on rohkem nagu eneserahuldus – teen neid laule, mõtlemata ühelegi konkreetsele solistile. Pigem mõtlen plaati tehes oma naisele ja pojale.» Valkonen kuulub kindlasti nende erandlike tegijate hulka, kes kirjutab laule ka siis, kui tellimust pole.

Nüüd töötab Andres Valkonen juba pikki aastaid Canoni seadmeid müüvas Overall Eestis ja hoiab silma peal sealsel laomajandusel. «Suhteliselt rahulikust Revekost sattumine Overalli oli peaaegu sama tõsine pööre kui eelminegi. Tormituuled puhusid igast suunast. Nii tõsine võitlus koha eest päikese all, siinne pinge ja maht võttis esiotsa sõnatuks. See-eest on palgapäev alati olnud kokkulepitud päeval ja see annab kindluse elada,» on Valkonen rahul. «Nüüd olen lõpuks ometi välja jõudnud oma diplomijärgse ametini – olen ju lõpetanud TPI tööstuse planeerimise alal (muuseas – sama eriala mis Anne Veskigi). Minu töö ongi planeerida kaubavarusid, müüki. Mida võtta lattu ja mida mitte võtta.»

Aga üsna loomulikult on Valkonen Uno Naissoo utsitusel lõpetanud ka Otsa kooli.

Ivo Linna: ei usu, et Valkonenil muusikas kõik öeldud on

«Andres on minu arvates üks Eesti kõige sügavamale minevaid ja süvitsi töötavamaid heliloojaid üldse,» arvab Valkoneni tulevasel autoriplaadil laule esitav Ivo Linna. «Laulja jaoks on tema muusika väga hästi lauldav ja mis tema loomingu veel üliheaks teeb – need on tekstid. Selgelt paistab kaugele, et tema eelistuseks on alati olnud Leelo Tungal ja nüüd juba kadunud Ott Arder. Ehkki Andres on oma helides pidanud pikema pausi, ei usu üldse, et muusikas tal kõik juba öeldud on. Aga kui on, siis on sedagi juba väga palju.»

Keldriline Heli leviski peamiselt põranda all

1970ndate alguses tegutsenud Keldriline Heli oli hakanudki oma helisid tekitama TPI keldris. Selle bändi saund oli tõesti harukordne, pole vist liialdus nimetada neid helisid tõesti esimest korda Eestis psühhedeelseteks, mõistust puudutavateks ja ruumi piire ületavateks. Eelkõige puudutati seda mõistust just luust ja lihast läbi lõikava fuzz’iga – läbi helimodulaatori tuleva ebamaise heliga, mille sarnast varem keegi Eesti NSVs kuulnudki polnud.

Keldrilise Heli helindid levisid ainult põranda all. Peaasjalikult lintidel, mis täielikult ribadeks kuulati. Bänd ise sai disklahvi üsna kiiresti. Eelkõige seepärast, et ta rahvale liiga hästi peale läks – Keldrilise Heli harvadele kontsertidele oli alati liiga palju pileteid müüdud ja seal pidid organid topeltvalvsad olema. Kellegi arvates tundis ka rahvas end rõhutatult liiga hästi. Vist isegi vabalt. Valvata tuli sellegi järele, et saalis ei oleks liiga palju paberlennukeid, mis võisid maailma võimsama tuumariigi alustalasid õõnestada või kas lendas seal taas liiga palju õhupalle. Neist suurima, 1,5meetrise diameetriga ilmajaama õhupalli mõõdud olid organite jaoks ilmselt liig mis liig.

Nii Keldrilise Heli kui ka Väntoreli lõpp oli üsnagi kuulsusetu. Otse öeldes – need nimed ei meeldinud võimudele. Aga seda hiigelsuurt õhupalli TPI saalis näeb Andres Valkonen siiamaani unes.