Rando Tooming 6. november 2010 09:00
Leslie Da Bass alias Leslie Laasner kirjutab muusikat õige mitmele ansamblile, aga lugusid kipub sellest hoolimata sahtlinurka üle jääma. Mis neist saab? Näiteks plaat.

Päris nii asjad Leslie sõnul siiski ka ei ole, et oma äsjailmunud esimesele eestikeelsele sooloalbumile "Minu kuningriik" jõudnud lood HU? kahe plaadi – sest ka selle bändi lugude autor on Leslie – ülejäägi moodustaksid. "Vastus võiks olla nii ja naa. Kuna ma HU? puhul vaatan, et materjal Hannaliisale tunnetuslikult sobiks, jääb mõni asi paratamatult kõrvale. Isegi selle 13 looga sooloka lõppvalikusse jõudis paarkümmend pala, teist niipalju lugusid on mul veel arvutikaustades. Kuna ma teen HU? ja omi asju paralleelselt, võib ehk öelda, et lood "Kõik tahavad süüa", "Eufooria" ja pala "Kassatšekk" biit olid algselt HU? jaoks mõeldud," kõneleb Leslie.

Pole polkast rokini mees

Leslie eestikeelsed lood "töötavad" kuratlikult hästi, seda on sunnitud tunnistama isegi need, kes tema loodust ei vaimustu. Kauaaegsest indie-muusika mehest on saanud lööklaulukirjutaja, kes pakub konkurentsi kõigile praegustele peavoolu heliloojatele-tekstiautoritele ning keda mängitakse ühtviisi päevasel ajal Vikerraadios kui hilisel tunnil kitsale fännideringile mõeldud alternatiivmuusika saates "Kassatšekk" paneb juba üle Eesti pidudel karglema nii tiinekaid kui vaimustab lasteaialapsi ja mitte ainult – ühele tuttavale oli Leslie sunnitud saatma loo mp3 failina, kuna too väitis, et ei saa selleta elada.

Leslie ütleb, et võrdleb end mõnikord teivashüppaja Jelena Isinbajevaga. "Tema püstitab oma rekordeid sentimeeterhaaval, mina tahan samamoodi muusikat luua. Olen käinud muusikuna läbi pika tee, kuulanud pika eluperioodi jooksul hommikust õhtuni ainult hästi tumedat metalit, sukeldunud sealt indiesse ja jõudnud lõpuks keerulisi radu pidi tantsumuusikani. Tahan endiselt avastada erinevaid valdkondi ning neist vaimustuda. Nagu äkki avastasin enda jaoks eesti keeles tegemise – pärast aastakümneid, mil olin teinud muusikat inglise keeles," mõtiskleb ta. Samas ütleb ta ka, et pole mingil juhul polkast-rokini-mees: "Polkast rokini" ei saa olla vabandus sellele, et sa kõike kuulad. Need on kaks eri asja."

Kaks eelmist Leslie Da Bassi albumit ingliskeelsete ja suures osas instrumentaalsetena välja andnud muusik ütleb, et mõistab muusikuid, kes katsetavad uute teemadega. Ka tema neljas album võib omakorda tulla kõigist eelmistest täiesti erinev. "Ma ei välista midagi, kui see mulle õige ja coolina tundub." Samas vihkab Leslie muusikas huumorit. Vaatamata stiilile on helilooming tema jaoks ultratõsine teema. "Naljamuusika on enamasti jälk," veab ta suu viltu. "Minu enda muusika on kindlasti alati tõsiselt mõeldud ja koht, kus lasen välja paista oma tumedamal poolel."

XXI sajandi Cezanne

Vahel viskab Lesliel siiski muusika üle ka. "On, on neid hetki, kui tunned, et enam ei viitsi teha. Kujutav kunst või ka näiteks film tundub palju huvitavam, tekivad mõtted, et jätaks selle musategemise kus see ja teine – vähemalt mingiks ajaks. Aga muusika suudab ikka ja jälle ahvatleda ja nii leian end ikka ja jälle kõrvaklapid peas mingi asja kallal nokitsemas." Seda enam, et tänapäeval ei ole muusikategemiseks enam tarvis prooviruumi ja nelja-viit pille omavat mänguoskusega kaaslast, kes pealegi võiksid harjutamise ajal kained olla. Piisab arvutist ja programmidest.

Ent kuidas muusika loomiseks ja kontsertide andmiseks pere, firma ja muu kõrvalt aega leida? Pikka aega reklaamimaailmas töötanud Leslie peab end täielikult XXI sajandi inimeseks, kellele meeldibki paljusid asju korraga teha.

"Üks asi on olla Cezanne’i tüüpi kunstnik ja maalida, nagu tema seda tegi. See tundub meile täna täitsa teise planeedi eluna. Kuid aastal 2010, kus ma tegelen korraga miljoni asjaga ja keegi ei sunni mind selleks, tundub see ka jube laheda võimalusena. Olen õppinud selles formaadis töötama."