Saund
6. november 2010, 09:00

Läptopiga lavale ei lähe

Ühes on Leslie suhteliselt kindel: kõik muusikud, ükskõik mis ajastutest või aastakäikudest, loovad uut muusikat juba läbielatud emotsioonide pealt, vaid vahendid on erinevad.

Tõmmatavad paralleelid omakorda sõltuvad juba kuulajaist, kontekstist ja vahenditest. "Näiteks on mulle öeldud, et mu muusikas võib ülekantud tähenduses ikka ja jälle kuulda üksildast melanhoolset viiulit. Samas tõmmatakse nende viimaste eestikeelsete lugude puhul paralleele Vennaskonna ja Metro Luminaliga. Ise arvan, et meie ühine taust asub hoopis kaugemal, kusagil nende lapsepõlves vaadatud Nõukogude mustvalgete mängufilmide soundtrackides, kus kangelane akustilise ballaadi saatel, koni hambus, Volga roolis tundmatusse kihutas," poetab ta. Muusikat tehes ta seda ei analüüsi. "Kui ma mussi tehes hakkaks mingite mõjutajate peale mõtlema, ei looks ma ridagi."

Leslie ütleb, et tema näiteks ei suudaks iialgi minna noore põlvkonna muusikutele omaselt lavale ainult läptopp kaenlas: "Mul peab olema bänd, enne ei tee ma mitte midagi. Ma parem ei tee midagi, kui kõigun seal üksi," jääb ta resoluutseks. Proovid Leslie Da Bassi materjali esitamiseks kokku pandud bändiga tal igatahes juba käivad.